Läksin oma lapsega täna lõngapoodi. Vaatasingi just talle kampsuni jaoks lõnga. Ütlesin lapsele, et aitaks vaadata - 6a ütleb ikka oma sõna sekka. Lubasin tal puutuda, et kas on pehme ja kas sellest materjalist saaks mõnus kampsun. Äkki kargas kuskilt müüja ja hakkas last sõimama: et sina kasvatamatu laps, ei tohi puutuda, ajad terve riiuli sassi, kas sulle kombeid ei ole õpetatud jne. Laps hakkas nutma ja tormas poest välja. Ma ütleisn müüjale, miks ma lubasin ja ta tahtis hakata vastu vaidlema, aga mul ei olnud aega oodata. Laps jooksis ju välja, pidin minema vaatama, kuhu ta nutuhoos tormab.
Nüüd on minul paha tunne, et ei saanud oma last kaitsta ja et laps ei saa korralikult aru, miks ta riielda sai. Emme ju lubas puutuda ja niimoodi sõimata saada.
Kurb ema,
Nagu kirjutate, olete kurb, et laps on siiani õnnetu ebameeldivalt lõppenud poeskäigust. Ja probleem selles, et laps ei tea, mille eest ta riielda sai. Küllap olete püüdnud seda selgitada. Tõepoolest riielda võivad lapsed saada igapäevastes situatsioonides ja sageli põhjuseta. Nõustun nende arvamusega, kes pooldavad seda, et oluline on end väljendada väljendada ilma süüdistusteta, mis on lubatud, mis mitte. Laps tahab ju olla hea ja ka temal on õigus solvuda, olla pettunud, kui teda halvasti koheldakse. Kurvalt lõppenud poeskäikust rääkides on oluline, et laps võib väljendada, kui halvasti ta end tundis ja ema pakkuda mõistmist ja koos võiks ka arutada, mida tulevikus poes käies teisiti teha. Üks võimalus, mis pähe tuleb, on kaasata nt müüja ja informeerida teda sellest, et me lapsega koos valime ja katsume lõnga, miks ka mitte paluda müüjalt soovitusi jms. Inimlikult võib ju aru saada ka müüjatest, kes on vahel kimpus vallatute lastega või pahatahtlikke klientidega, väga oluline on seejuures aga oskus, kuidas tulle toime kliendiga, kes teeb midagi kohatut ilma teda solvamata.
Kurvale emale jääb soovida jõudu püüdes arendada lapse iseiseisvust valikute tegemisel.
