Tere!
Mure on selline. Olen juba lapsest peale väga äkilise vihaga. Kurb on see et see on muutunud tõsisemaks täiskavanu eas.Mul on 2 imetoredat last.Üks neist on 14 ja teine 4.Muidu olen rahulik ja rõõmsameelne,kuigi elukaaslane on juba paar aastat mulle ette heitnud et ma ei naerata enam ja ei saa naljadest aru nagu varem. Nüüd räägin murest.Meil on ilus suvituskoht,kus saab suvel olla.Hiljuti sain teada et mu vend tahab sinna omale maja teha,siis hakkas jälle selline vastumeelsus ja kadedus mõju võtma. Ma olen alati arvanud et see koht on selline kus kõikidel hea käia ja suvitada. Ja siis meil tekkiski emaga tüli,kõige hullem on see et ma ei räägi otse vaid sõnumi näol. Ma süüdistasin teda venna eelistamises minule terve oma elu. Tema seda eitas,aga minul on selline tunne olnud terve elu. Ja ma ei saa sinna midagi teha,nagu tekiks mingi sundlus seda teha. Hiljem ma kahetsen ja tahan kõike heastada.Elukaaslasega on samamoodi,kui mingi asi hakkab häirima,kasvõi mingi lause,tahan talle kohe sõnadega haiget teha.Mees juba ütleb et läheksin psühholoogi juurde.Äkki ma tõesti hakkan hulluks minema. Kunagi varem ma pole vanemaid solvanud ja teinud neile haiget. Tunnen et olen kuidagi egastabiilne ja madala enesehinnanguga,kuna olen ka ülekaalus. proovin alla võtta,ja nüüd olen menüüst jätnud välja saiatooted.
Olete mures, sest reageerite pingeseisundile emotsionaalselt ja teete seeläbi haiget oma lähedastele. Teile tundub, et selline äkiline reageerimine on sagenenud.
Tuleb tunnistada, et olenemata inimkonna kõrgest arengutasemest, toimub inimeste ajus siiski palju asju justkui iseenesest ja instinktiivselt. Meie keha reageerib alati stressorile võitle või põgene reaktsiooniga. Sellisel juhul asume kaitsesse või ründame, kasutades selleks erinevaid moodusi. Ka vihapurse on tihti sellise sitiatsiooni väljenduseks. Mis on erinev, on see, et inimesed tajuvad stressoreid erinevalt. Kui ühe jaoks on mingi situatsioon juba maailma lõpp, siis teine, psüühiliselt paindlikum inimene, ei näe suurt probleemi. Seega me ei saa muuta oluliselt stressisituatsioone, aga saame muuta enda suhtumist neisse situatsioonidesse. Selleks on aga vaja saada teadlikumaks iseendast.
Abiks võiks olla, kui mõtleksite, kuidas on teie vajadused praegu rahuldatud. Kas on midagi, mis teile teie praeguses elus ei sobi? Kuidas on suhted mehega? Kas saate endale piisavalt puhkust lubada? Tihti juhtub, et pingeseisundid kuhjuvad ja saavad väljundi vihapurske näol. Te reageerite, sest karikasse kukkus viimane piisk. Sellisel juhul on teie lähedastel teid tõesti raske mõista, sest olukord ja teie reaktsioon sellele ei ole kooskõlas.
Võiksite mõelda oma vihast kui jäämäest. Kui jäämägi asub meres, siis on pinnal näha vaid väike osa tervikust. Suurem osa on sügaval vee all peidus. Tunnetega on samuti. Viha all on alati mingid teised tunded peidus. Kui hakkate neid teisi tundeid leidma ja tunnustama, siis vähenevad ka vihapursked.
Enda vajaduste teadvustamiseks ja pingete kuhjumise ennetamiseks oleks hea kasutada minasõnumeid. Te ei ründa ega süüdista vaid annate lihtsalt ja täpselt teada, kuidas mingi olukord teid mõjutab. Näiteks emale : Kui vend hakkab meie ühisesse suvituskohta maja ehitama, siis ei saa me oma perega end siin enam vabalt tunda ja see teeb mind kurvaks.
Loomulikult tuleks alati kasuks, kui saaksite psühholoogiga arutata ja olukordi lahti mõtestada.
Soovin teile kannatlikku meelt iseendast teadlikumaks saamise teel?
Tiina Teska
