Lapsena narriti mind palju asja pärast, mida ma ei saanud enda juures muuta. Koolis oli väga raske käia ja tahtsin keskkonna vahetust. Enne põhikooli lõppu vahetasingi kooli ja tundus, et sain möödunud sündmustest üle. Kuid nüüd, lähenedes juba kolmekümnele ja kasvatades last, tunnen, et pole möödunu mõjutab mind siiani ja kahjuks segab mu elu.
Olen nimelt pigem vist tõsisusele kalduv ja võtan kõike ennast puudutavat südamesse. Kunagised rasked läbielamised narrimise objektina pole ma saanud kuhugi kanaliseerida. Vähemalt mulle tundub nii, et kui saaks endas mingeid uskumusi muuta, siis võtaks elu teise pöörde. Kardan, et üks põhjus, miks ma praegu selline olen, on narrimise tagajärg. Vähemalt paistab mulle olen ma kuskile minevikku kinni jäänud.
Näiteks: tahan teistele väga meeldida ja hülgan pigem enda, et teistele meelejärgi olla; ootan alati kellegi tugevama - autoriteedi - arvamust ja sobitan ennast tema arvamusega; ei julge vastutust võtta ja paratamatult ei vastuta ka alati, lootes siis saatusele ja heale õnnele; võrdlen end pidevalt teistega ja ei salli, kui teistel mingi asi paremini on; tihti võtan teiste head kriitikat rünnakuna ja üleüldse domineerib minu suhetes lähedastega pigev võitlus minu arvamusel, et mind rünnatakse, kuigi tean, et tavaliselt pole see õigustatud, aga esmane käitumismuster on see, et mind rünnatakse...
Ühesõnaga, kaldun arvama, et mu pideva enesekaitse taga võib olla kunagised laste naljad minu aadressil, mis minu jaoks tookord olid naljast kaugel. Kardan, et oma karjääri valiku ja üleüldise ebaõnnestumise tunde sees otsin süüdlast just lapsepõlves ja selles minapildis, mida endaga kaasas kannan.
Tean, et saan ennast muuta, kui tahan, aga kuidagi raske on ennast kõrvalise abita väärtustada. Ootan teilt, head nõustajad, teie adekvaatset arvamust siinkirjutatu põhjal. Võib-olla leidub lootusekiir ka minu jaoks.
Paistab kirja põhjal, et olete väga teadlik oma mõttemustritest ja näete, kuidas lapsepõlve sündmuste kogemused mõjutavad teie reageeringuid ka tänasel päeval. Meie varased kogemused ümbritsevate inimeste reageeringutest jäävad tõesti meid saatma ja vahel on raske näha seda, mis on tegelikult hetkel, kuna näeme seda, mis meie meel meile näitab. Teil on suured sammud juba tehtud, kuna olete nii teadlik. Olen teiega nõus, et ennast väärtustama õppida on lihtsam ikka teiste inimeste abiga.
Ütlete, et lapsena narriti teid koolis ja te ei ole saanud neid tundeid ja kogemusi kunagi kuhugi kanaliseerida. Tavaliselt ongi keeruliste elusündmuste puhul kõige raskem see, kui ei leidu piisavalt mõistvat tuge. Lapse enesekindlus kujuneb peamiselt läbi vanematega suhtlemise. Loomulikult mõjutab oluliselt ka kool ja sõbrad. Siiski on tähtis millist tuge probleemide korral pakuvad vanemad ja teised täiskasvanud. Te ei ole oma kirjas midagi kirjutanud vanemate kohta. Ütlete vaid, et tänasel päeval tajute suhetes oma lähedastega rünnakut ja vajadust võidelda, kuigi selleks otsest põhjust pole.
Kirjast ei selgu, kas olete ka mõne spetsialisti poole varem pöördunud. Kuna olete enda sees juba suure töö teinud, siis soovitan kasutada kõrvalist abi. Kirja teel võiks anda vaid üldiseid vastuseid, kuid rohkem saaksite abi, kui pöörduksite spetsialisti poole. Pereterapeudi abiga saaksite uurida, kuidas teie mõttemustrite kujunemisel on kaasa aidanud kogu teie peresüsteem ja millest oleks abi, et leiaksite piisavalt eneseusku ja enesekindlust, et tänastes suhetes saaksite teha armastavamaid valikuid. Pereterapeudid võtavad vastu meie perekeskuses ja üle Eesti saate otsida endale sobiva pereterapeudi kodulehelt: www.pereterapeudid.ee.
Otsides abi täna oma varasemate traumaatiliste ja raskete kogemuste läbitöötamiseks, teete ühtlasi suure kingituse ka oma lapsele. Seega aitäh, et siia kirjutasite ja endale tuge otsite! Mida rohkem hoolitseb ema oma vajaduste eest, seda parem on lapsel kasvada, seda rohkem näeb laps ema säravaid silmi ja see toetab tema eneseusu kujunemist.
Täpsustavate küsimuste korral olete teretulnud veel kirjutama. Edu!
