Mida peaks rääkima nii väikesele lapsele vanemate lahkumineku korral?
Soovime minna sõbralikult lahku, nii et lapse elus võimalikult vähe muutuks.
Mida ja kuidas seda lapse jaoks kõige valutumalt teha?
See on tõesti väga oluline, et lahkuminek, mis niigi valus teema kõigile pereliikmetele, kulgeks võimalikult rahumeelselt ja säiliksid sõbralikud suhted. Laps vajab ju head suhet ja kontaktihoidmist mõlema vanemaga ning sellele on eelduseks, et vanemad ise ei oleks teineteise suhtes vaenujalal ja saaksid lähtuda sellest, mis lapsele parim.
Nagu juba ise kirjutate, püüate asjad korralda nii, et lapse elus muutuks võimalikult vähe. See on tõesti vajalik, et laps kohaneks muutusega kergemini. Parim on, kui laps saaks edasi elada seal kus seni, tuttavas keskkonnas ja väljakujunenud päevakava ja elukorraldusega. Samuti on hea, kui teda ümbritseksid samad inimesed, kes temaga on tegelenud, mängukaaslased ja lasteaed.
Kuidas lapsele lahkuminekust rääkida? Enne rääkimist arutage omavahel, millised muutused ees seisavad. See on vajalik selleks, et ei tekiks vaidlusi lapsega vesteldes ja sel juhul mõjute lapsele kindlustunnet pakkuvamalt. Samuti mõjub turvaliselt, kui rääkides olete kõik koos, st mitte ema isa eraldi või koos.
Lahkumineku põhjusi pole vajalik lapsele detailselt rääkida, pigem üldjoontes, kuid ausalt. Näiteks võite öelda, et teil oli tülid ja olete otsustanud eraldi elada. Kindlasti vältige teineteise süüdistamist või halvustamist. On tähtis, et mõjute lapsele otsusekindlalt, et see on teie otsus, mis pole kauplemiseks, arutamiseks ja olete selle läbi mõeldud. Vahel tekib lastel põhjendamatuid ootusi ja kujutlusi, et nad suudavad vanemaid ümber veenda.
Laps vajab kindlasti infot selles, kes kus elama hakkab ja mis igapäevaselt teisiti saab olema. Kui lapse elukoht ei muutu ja üks vanematest kolib ära, näiteks isa, siis võib last huvitada ka see, kuhu isa elama asub. Ilmselt huvitab last see, kas ta saab sinna minna, kui tihti ta isaga saab kohtuda. Kui on seni olnud kindlat tegevused, mida koos tehti, siis rääkida, kuidas tulevikus need toimivad. Ühesõnaga tavalised igapäevase asjad. Laps vajab eelkõige kindlustunnet, et need säilivad ja mõlemad vanemad on tema jaoks olemas.
Kõige olulisem ongi, et annate teada, et armastate mõlemad oma last ja jätkate temaga koosolemisi ja –tegemisi ning lahkuminek pole kuidagi seotud lapsega, see ei tulene temast. On ju sageli nii, et lastel tekib kujutlus, et nad on vahel käitunud halvasti ja seetõttu vanemad tülitsesid või et ta oli nii halb, et üks vanem läheb nüüd seepärast ära. Lahkuminek on niigi kurb, kuid laste süütunne võib selle teha neile eriti keeruliseks.
Rääkida pole vaja palju, pigem konkreetselt, lihtsalt ja ausalt. Jälgige lapse reaktsioone ja olge valmis vastama tema küsimustele. Laps annab ise märku, mis teda huvitab ja mida ta vajab. Seda ka hiljem, igapäevases elu tuleb ta ilmselt mõne küsimuse juurde tagasi või tekivad uued. Olge tähelepanelik ka lapse tunnet suhtes ja võimaldage tal oma emotsioone väljendada (aktiivne kuulamine, tunnete peegeldamine). Laps peab saama väljendada oma igatsust, kurbust, pettumust. Seda ei ole just kerge taluda, kui ta igatseb teist vanemat või on pahane ja koguni süüdistab üht vanemat selles, et teine ära läks. Kuid siin ikkagi tähtis suutlikkus lapse emotsioone mõista ja taluda, neid mitte vaidlustada ega kuidagi maha suruda.
Lõpuks veel lisan, et vahel vanemad püüdlevad selle poole, et laps saaks võrdselt olla mõlema vanemaga või elaks võrdse aja mõlema vanema kodus. See võib näida õiglane vanematele, kes pigem vajavad ise tõestamist, võistlemist, kuid see ei ole kindlasti lapse huvides. Laps vajab pigem emotsionaalset sidet ja mõlema vanema osalust oma elus, kuid seda ei saa tõestada võrdsuse kaudu ajas ja asjades.
Lapsele on kõige olulisem ja teda aitab lahutusega toime tulla see, kui ta näeb ja kogeb, et tema vanemad, elades küll eraldi, kohtlevad teineteist lugupidavalt, ta saab pöörduda vabalt mõlema vanema poole ja nad hoolivad temast ning vanemad suudavad koos olles vestelda sõbralikud.
Lisan veel ühe lugemissoovituse: Philip M.Stahl "Lastekasvatus pärast lahutust".
