Tere. Mure siis järgnev: Olen 27 aastane abielus naine. Mul on 10 aastane tütar ja 3 aastane poeg. Täna õhtul plaanisin minna sõbrannadega välja. Kui ma seda oma tütrele ütlesin, tahtis ta et ma koju jääksin, kuna alati kui kauemaks välja lähen (2-3 x aastas käin sõbrannadega klubis) hakkavat tal süda peksma. Hakkasin siis uurima, et miks nii. Pika ääri-veeri uurimise käigus ta ütles, et kui kasuisa suures toas vahest magab, siis käib ka öösel tema toas korra. Peale seda lauset muutusin soolasambaks ja hakkasin uuesti uurima, mis siis toimub. Tütre sõnul tuleb kasuisa öösel tema tuppa ja hakkab põlve silitama (seda ütles ta alguses, et silitab ainult põlve). Natuke hiljem kui olin seedinud seda asja uurisin veel. Siis oli jutt, et oli midagi enamat.Ta ütles,et kirjutab seda mulle, kuna ei soovi seda välja öelda. Natukese aja pärast andis ta mulle sellise kirja: "Margus (minu abikaasa) tuleb ja hakkab minu tussut lakkuma". Peale sellise kirja saamist olin täielikus šokis ja hakkasin nutma. Terve maailm vajus kokku, kuna ma arvasin et meie abielu on igavene. Küsisin siis, et millal see kõik toimus. Algne vastus oli, et umbes aasta tagasi (et nüüd selle aasta jooksul pole juhtunud midagi). Hiljem muutis oma sõnu, et kolm aastat tagasi. Selle kohta, et kui mitu korda seda on juhtunud vastas ta et rohkem kui 1x aga täpsemalt ei osanud öelda. Küsimuse peale, kas ta tegi sulle haiget, vastas ta eitavalt.
Ma tean, et oma lapse sõnu peab uskuma ja kui see tõsi on, ei vaiki ma seda maha ja lahutus on ka kiire tulema aga enne tahaksin asjas olla täiesti kindel ja mul on seda nii raske uskuda.
Kui mu tütar oleks eeskujulik, mittevaidlushimuline ja aus, siis usuksin seda kohe aga kuna ta väga tihti valetab selleks, et oma tahtmist saada ja kohe algusest peale (3,5 aastat tagasi kolisime Tallinnasse ämma-äia majja) on ta tahtnud kolida tagasi maale oma vanaema juurde, kus me eelnevalt elasime. Sinna jäid tema tuttavad lasteaiasõbrad ja kooli-kodu vahemaa tunduvalt lühem kui siin ja talle meeldib rohkem maal, kui linnas. Kolimisest saadik on ta aastas mitu korda maininud, et tahab tagasi minna ja hakkasin mõtlema, et kas see võib olla ka põhjus selliseks jutuks, et võibolla ta arvab, et ma saadan ta siis vanaema juurde tagasi.
Mu lapsel on veel ka poolõde, kes elab Soomes. Ka temal on kasuisaga probleeme ja oli tahtnud Eestisse elama tulla, kuid kohus määras ta soome ema juurde. Pidi rääkima, et kasuisa peksab teda,kuid tegelikult kutsub lihtsalt korrale, kuna tüdrukul on raskekujuline puberteet. Internetis vaatasin oma lapse kirju ja seal ei ole sõnagi selle teema kohta, mis meil kodus praegu toimub.
Läksin kööki mehe juurde ja ei osanud kuidagi teemat üles võtta. Ütlesin lihtsalt, et tütar ei taha et ma läheksin, et ma vist ei lähe täna kuhugi. Ta korra turtsatas (vist sellepärast et tantsin jälle tütre pilli järgi) ja siis kui ütlesin, et tütar ütles midagi sinu kohta, siis ta tegeles edasi köögis koristamisega ja ütles lihtsalt tõsiselt, et "nüüd on siis asi nii kaugele jõudnud"- ma ei tea mis ta selle lausega mõtles. Edasi oli pikk vaikus ja ta koristas edasi. Läksin oma tuppa, nutsin jälle ja tundsin, et pean kellegagi rääkima. Helistasin oma emale, ta oli väga jahmatunud nagu minagi ja ei suutnud kuidagi uskuda. Pika telefonikõne lõpus siis otsustasime, et kõigepealt pöördume lapsega mõne psühholoogi poole, kes tooks asjasse selgust ja oskaks aru saada millal laps tõtt räägib ja millal mitte. Siinjuures ongi küsimus, et kelle poole pöörduda? Kes võtaks vastu tasuta? Ja kas selle teemaga võib pöörduda ükskõik millise psühholoogi või psühhiaatri poole?
Lõpetuseks siis, et peale kõnet läksin elutuppa, kus mees magas peale tööpäeva. Ajasin ta siis üles ja küsisin, et kuidas ta mu tütrega läbi saab ja kas neil on mingeid probleeme...nägin, et ta ärkas aga silmi lahti päris ei teinud.Vastus oli lihtsalt, et "ma ei saa mitte millestki aru". Kas ta ütleb nii, kuna ei taha vastutada või ta tõesti ei saa aru millest ma räägin, kuna ma talle seda otse välja ei öelnud, milles mu tütar teda süüdistab.
Olen terve öö üleval olnud ja iga krõbina peale võpatanud ning kuulan ega öösel lapse toa uks ei lähe lahti...tema tuba on meie magamistoa kõrval. Leidsin internetist selle foorumi ja pidin südamelt ära rääkima. Ma ei tea mida teha...tundub et kõik kuhjub üle pea..tulemas on kahe lapse jõulupeod ja jõuluistumised mõlema perekonnaga. Kuidas edasi minna ja mida edasi teha?!
See teema, millest kirjutate, on väga tõsine, peaksite kindlasti pöörduma spetsialisti poole ja seda nii kiirelt kui võimalik. Ma ei tea, kus kandis te elate, Tallinnas on Asula tänava perekeskuses olemas just teie probleemis asjatundlikud psühholoogid, vt www.pk.ee
Tartus saate pöörduda www.tugikeskus.org.ee, seal on samuti olemas inimesed, kes on koolitatud just selle teemaga tegelema.
On väga tubli teist, et julgesite nii keeruka teema üldse üles võtta, rääkides mehe ja emaga ning kirjutades meie portaali. Teile endale on seda olukorda uurida aga liialt keeruline ja ei ole mõtet kaaluda, kas laps äkki mõtles välja või mis iganes - igal juhul tuleks olukorda uurida ja leida lahendus. Lapse seksuaalne ärakasutamine on lapsele äärmiselt traumaatiline kogemus.
