Küsimus. Kas see on normaalne või ebanormaalne,kui mees käib tööl ja naine istub kodus.Mees on suhtealguses öelnud,et tema naine peab kindlasti tööl käima,aga kuna ta teab,et ma ei käi ja pole siiani veel tööd leidnud(olen aasta kodus istunud) siis JÄRELIKULT mees on sellega LEPPINUD,et ma tööl ei käi.Aga kui mees räägib sellist asja,et naisele pole raha vaja...tahad juukselakki osta-no mine siis tööle,ise ostad oma raha eest,siis selline tunne on,et tahaks talle näkku karjuda,et milline koi ja veelkord koi ta on-ja kui ma seda teengi siis ta hakkab rääkima,et ma ei oska raha hinnata.Kui ta annab mulle 20eurot kaheks nädalaks ja mul on see söögi peale ära kulutatud,siis talle ei mahu pähe kuhu see raha kaob,nagu inimene ei näeks,kui kallid on hinnad.Ma ARMASTAN seda meest,aga vahest tekib tunne,et ta ei hooli minust,sest kui mees hoolib siis tal ükskõik, kas naine kodune või käib tööl,ostab talle soojad riided selga mitte ei lase tal katkiste saabastega ja poolalasti talvel väljas käija ju?Naljakas on tema puhul veel see,et ta kulutab seal,kus poleks vaja ja hoiab kokku sealt kust poleks vaja hoida.Igaljuhul ei saa mina aru sellisest mehest,kes ei küsi oma naise käest,et kallis kas sul raha on vaja vms...mina pean koguaeg meelde tuletama,et kuule mees mul on tampoone vaja vmj.Minuarust on see normaalne,kui mees anab naisele raha......ma tean naisi,kes käivad tööl ja mehed annavad palgale lisagi.
Te olete oma mehega erimeelt selles, kuidas toimida, kui olete töötu - kes kui palju peaks panustama ja millised on teie õigustatud ootused rahakasutuses.
Teie arvates peaks olema mees leppinud sellega, et te tööl ei käi, kuid küllap ka tunnetate, et ta ootab siiski, et saaksite tööd. Seega, kas te arvate, et mees peaks leppima või on leppinud? Keegi ei saa teise eest otsustada, millega ta peab leppima ja kuidas ta peab millessegi suhtma.
Hoopis teine asi on see, kas see on teie valik, et te pole tööd leidnud, kas olete sellest ise tõeliselt huvitatud või mitte ja omakorda see, kas mees seda usub, et teie tööotsingud on tõisised. Kas need asjad on nii või teisiti, ei saa te muul viisil selgeks, kui sellest avatult rääkida.
Omakorda lisaks näib teil olevat selgeks tegemata raha kulutustega seotud asjad. Loomulikult mõjub alandavalt, kui peate raha ka esmatarvete jaoks mehelt lunima. Kahjuks ongi paljude jaoks rahakasutus sagedaste tülide allikas. Kuid selles võib näha ka suhteprobleemi. Miks on keeruline sellest rääkida ja teineteise vajadusi arvestada? Ka see, kui naine ja mees väärtustavad erinevaid asju, üks ostab midagi enda jaoks olulist ja teine arvab, et see on mõttetu, ei peaks olema pidevalt päevakorras, kui on usaldus ja mõlemad tunnevad vastutust ühiselt pere majandusliku toimetuleku ees. Niisiis, ka selles peaks saama kokku leppida nii, et ei peaks kogu aeg arvustama ja teise oste kontrollima ja piirama.
Mida siis ikkagi teha? Ilmselt on oleks mõistlik rääkida esmalt sellest, kui oluline teie mõlema jaoks see, et teie tööle läheksite. Mida see kummagi jaoks tähendab. Võib-olla see polegi ainult raha teema, vaid hoopis eneseteostuse, ühise panustamise, meie-tunde, vastutuse jagamise, võrdsuse, naise-mehe rollidest arusaamise või muude seostega teema.
Edasi on vaja kokkulepet, kuidas raha jaotate, kui teie olete töötu ja vajadusel ka sellest, kuidas oleks siis, kui töötaksite. Iga päev ikka ja jälle seda teemat iga ostu korral tüliks kiskuda pole ju teie kummagi huvides.
Samuti ei aita teid see, kui lähtute sellest, kuidas teistes peredes on. Pole olemas ühtki üldkehtivat nn „normaalset“ reeglit, kuidas peab olema. On erinevad arusaamad ja kogemused ning erinevad võimalused. Tähtis on see, et te leikasite lahenduse, mis sobib mõlemale.
