Oleme ca. pool aastat lahutatud. Ning peale seda viis töö mind eemale meie ühistest lastest (lapsed veel lasteaias). Nende juures käin ikka esimesel võimalusel. Ikka püüdnud kohal olla korra kuus ja tähtpäevadel 3-4 päeva korraga ja tehes nendega koos mida iga laps teeb ning kooliks ette valmistumisel vaja läheb. Viimane kohal viibimine planeeritud mul kahe lapse isadepäeva etenduseks, mis langes kokku ka ühe lapse sünnipäevaga. Kahjuks aga lapsi mul näha ei lubatud ning selline harv visiit pidi lastele halvasti mõjuma. Vaatamata, et lapsed palusid oma ema, et tahaksid issit näha said nad vastuse, et ei tea kus ta on ja tal on kiire. Olin samal ajal ootamas nendega kohtumist 500meetri kaugusel ning minu kohaletuleku puhul lubati korraldada tseen milleks see inimene ka võimeline on. Samuti ei lubatud mind lapsele kingitust üle andma ning soovitati see uksetaha jätta. Hiljem selgus, et lapsele issi poolt lubatud kinki pole pisipreili kätte saanud. Sellist käitumist põhjendatakse sellega, et minu viimasest visiidist on laste rütmi saamine aega võtnud ja ei tahaks seda ära rikkuda. Rütmi saamine on ilmselt see, et meil on tavaliselt lastega väga tore ja palju põnevat. Isa olemasolu eiratakse ja lastele minu nime ei mainita ning lasteema poolt tehti soovitus loobuda isadusest. Isadusest ma ei suuda kindlasti loobuda ning arvan, et lastel on alati isa ja ema olgu siis eraldi või koos. Nendega kohtumine on oluline isegi siis, kui see toimub korra kuus 3-4 päeva. Kas lastele valetamine ei mõju halvasti ja keda siin ültse karistatakse mind või lapsi? Alimente maksan korrapäraselt ning lisaks sellele toon riideid. Ilmselt oleks lugu pikem aga see on minu loo kõige värskem seik ja ei tea, mis teha!
Teie mure on igati õigustatud, sest iga laps vajab kasvamiseks ja eakohaseks arenemiseks oma isa ja ema hoolt, armastust ja tähelepanu. Võimalikult stabiilne ja turvaline keskkond, lapse arenguks hädavajalikud emotsionaalsed ja füüsilised vajadused peavad olema kaetud ka siis, kui vanemad lahutavad. Stabiilse kasvukeskkonna üks tagatisi on, et ka lahutatud vanemad jõuavad laste osas kokkuleppele, laste kannatused lahutuse puhul on nagunii möödapääsmatud, ei tohiks neid veelgi suuremaks teha. Kahjuks seda juhtub, nagu teiegi kirjeldate: kokkulepped ei pea, infovahetus on nõrk.
Mida kindlamad ja vettpidavamad on kokkulepped vanemate vahel, seda turvalisemalt tunnevad ennast lapsed. Isa ja ema saavad oma laste kannatusi vähendada, kui suudavad laste eest hoolitsedes kõrvale panna selle valu, mida tõi kaasa paarisuhe ja lahkuminek, ja keskenduda lastele, sest vanemateks jäädakse ju elu lõpuni.
Lahutuse käigus on lojaalsuskonflikt kerge tekkima. Kui mehe-naise suhte pinged on endiselt üleval, kui lahkuminek ja sellele eelnenud aeg on olnud keeruline, juhtub lihtsasti, et hakatakse teineteist halvustama, vältima, laste kohta käivat infot kinni hoidma jmt. Tihti juhtub, et on raske hoiduda kriitikast ja vastutöötamisest teise vanema vastu. Kuid lastele peab tingimata olema võimaldatud armastada mõlemat vanemat ning kohtuda mõlemaga. On laste psüühilise tervise huvides, kui lahkuläinud paar suudab hoiduda teise vanema mahategemisest ja laste kasutamisest endise partneri vastu.
Lahutuse negatiivsed mõjud lastele on palju suuremad, kui vanem(ad) ise ei tule toime lahutusega kaasnevate emotsioonidega. Mida mõistlikumalt teie ja teie laste ema suudate käituda, seda vähem kannatavad teie lapsed. Kui kumbki on nõus võtma vastutust, on pinget ja haigetsaamist reeglina vähem.
Nii võiksite te eelkõige püüda normaliseerida oma suhted laste emaga. Mõistliku lahutuse juurde peaks kuuluma see, et laste vajadustega arvestamine on esiplaanil, ohvriteks peavad valmis olema vanemad – mitte lapsed.
Vanemate õigused ja kohustused on kirjas ka seaduses, nendega saate tutvuda, kui loete perekonnaseadust. Vanematel, kes ei jõua pärast lahkuminekut laste kasvatamises kokkuleppele, saavad abi saamiseks pöörduda nii kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonda kui ka kohtusse. Ent ükski seadus ega osakond ei selgenda suhteid, seda saate teha vaid teie ja teie laste ema omavahel. Ei kohus ega ametnik ei tee suhteid mõistvamaks ja paremaks, seda saavad teha kaks inimest, kes peavad tähtsaks laste vajadusi, enda vajadused tuleb panna tagaplaanile. Püüdke leida kontakt oma laste emaga, teda kuulata ja esitada ka omapoolsed ettepanekud ja mõtted, sõlmige kokkulepped ja pidage neist kinni.
