Teismeline kardab surma nimelt seda et unepeal temaga midagi juhtub. Kõik algas sellest et nägi facebookis ajupildi kus oli tekt et inimene lõi pea ära ja hiljem suri.
Olen seletanud ja rääkinud, aga tal alateadvuses on ikka hirm seoses tema kehaga. Ja hirmud algavad just enne magamaminekut päeval nagu kõik korras.
Kui aus olla siis ma ei tea kuidas temaga käituda ja olla, kas see on mingi teismeliste periood kus tekkivad sellised hirmud või on väljakujunemas mingi probleem? Kas ma pean enne magamaminekut alati teda rahustama ja seletama ja kui laps ei ole valmis oma tuppa minema siis ta enda juurde jätma ?Lapsel on rahulik elu kus mõlemad vanemad armastavad teda majas ei ole kisa ega tülisid. Nii tahaks loota et kõik läheb hästi ja laps saab sellest üle ilma tagajärgedeta .
Olete murelik oma teismelise lapse surmakartuse pärast.
Tõepoolest, erinevad hirmutavad faktid surma ja haiguste teemal, olgu need siis pärit internetist või teistelt inimestelt, võivad tekitada kartlikkust ja hirmutavaid fantaasiaid. Inimene on tundlik olend, surelikkus hirmutab ju igat inimest, ja teismeline on eriti tundlik olend, kellele eksistentsiaalsed küsimused on väga olulised. See on arenguliselt tähtis etapp lapse elus, kus ta juurdleb selle üle, kes ta on, mis on elu, mis on armastus, mis on surm, mis on õige, mis vale jne.
Küsimuste esitamist, mõtlemist ja tundeid mõjutab alati reaalne elu lapse ümber. Kui keegi on surnud (või sündinud), siis on ikka selle üle juurdlemist. Väga oluline on anda lapsele eakohaseid selgitusi, rääkida-arutleda kõigil neil teemadel, ja vähemalt sama oluline on last kuulata ning tema tundeid ja mõtteid mõista ning aktsepteerida. Rahustamise asemel võikski rohkem kuulata ja tundlikult peegeldada ja ümber sõnastada lapse mõtteid. Nii saab laps mured enda seest välja rääkida, ja leides teis usaldusväärse ja mõistava kuulaja, hirm ja segadus vähenevad. Teie omakorda saate kuulates ja peegeldades paremini aru, mis just täpsemalt last hirmutab.
Kui laps mõtleb surmast või ükskõik millisel teisel olulisel teemal, on kõige olulisem mitte seda takistada ega keelata (oh ära mõtle sellele, miks just sinuga peaks samamoodi juhtuma, jäta rumalused jms), vaid vastupidi, kõige abistavam on kuulamine, peegeldamine, normaliseerimine, rahulikud-turvalised arutelud, ka selgitused ja teadmise lisamine on asjakohased. Laps saab kindlasti kindluse tagasi, kui tajub, et tema vanemad ei pea ükskõik milliseid tema tundeid ja mõtteid ebakohaseks ega imelikuks, vaid leiab mõistmist ja toetust.
