Kuna meie pere üks lastest (teismeline) on tõenäoliselt söömishäirega, olen viimasel ajal püüdnud temaga vestelda - et mis see tegelikult on, mis teda end niimoodi piitsutama paneb. Alguses laps ütles, et ta ei tea, siis aga puhkes nutma ja ütles, et meie kodus on nii halb õhkkond - et ma õiendan kogu aeg, kuskil me ei käi, koos midagi ei tee jne.
Pean ütlema, et ma olin sõnatu. Sest kui ma hakkan mõtlema, siis nii see ongi. Tulen töölt, hakkan süüa tegema, laste poolt korraldatud segadust likvideerima. Olen siis väsinud, tülpinud ja ausalt öeldes ei oska ma kuidagi ülesandeidki jagada - minu palveid kodutööde osas täidab vaid seesama söömishäirega laps, teistele tuleb asju lihtsalt mitmeid kordi meelde tuletada, kuid tulemust ei ole. See mitu korda rääkimine ajab mind lihtsalt nii närvi, et eelistan siis ise vihaselt koristada jne. Samas ma üksi lihtsalt ajaliselt ei jõua - nii ongi meil kodus segadus, kuid mina vajan korda ja puhtust, et olla rahulik.
Mul on tunne, et kui ma olen rahulik ja sõbralik, siis mind lihtsalt kasutatakse ära. Suurem laps hakkab siis taskurahasid küsima jne. See on vastik tunne, mille vältimiseks on kasulikum olla morn. See omakorda väsitab mind ning hakkan norima pisiasjade kallal (näiteks kui keegi juuksesalku keerutab või midagi ümiseb). Ja ma tõesti ei oska koos lastega midagi teha, juba mu enda lapsepõlv möödus oma toas üksi raamatuid lugedes - nii oli vanematele mugavam (see teema on meil emaga lahti räägitud, kuid kahjuks minu oskusi ei paranda). Samamoodi näägutan abikaasa kallal, sest mulle eriti ei meeldi seksimine (see on kuidagi seotud menstruaaltsükliga ja mingil teatud perioodil lihtsalt üldse pole tahtmist), ja nii kui olen sõbralik, hakkab mees kohe õhtul lähenema. Jällegi - parem on teeselda halba tuju, kui mul seksiisu ei ole, sest sõbralikuna olles pean hakkama keelduma.
Öelge, kuidas käivad asjad soojades ja toredates peredes. Millal ja kuidas emad jõuavad koristada ja süüa teha, samal ajal pühendada ennast lastele, mehele, iseendale? Kas selleks tuleb teha graafik? Kuidas panna oma lähedasi mõistma, et ka sõbralikult öeldud palve midagi teha on oluline ja lihtsalt tuleb ära teha? Olen ise ka õnnetu, et olen pereemana nii halva koduse õhkkonna loonud, kuigi armastan oma peret üle kõige.
Teie kirjast ilmnevad mitu probleemi, mis teile tõsist muret teevad.
Olete hakanud mõtlema, kuidas teistes peredes emad toime tulevad töökohustuste, igapäevaste rutiinsete kodutööde, lastekasvatamise, toimiva pereelu ja paarisuhtega? Kuidas säilitada rõõmsameelsus ja kustkohast saada energiat eluga toimetulekuks?
Vestlusest oma tütrega olete saaduda aru, et kodus pole piisavalt hea õhkkond ning leiate, et paljuski on see teie süü.
Süütunne kerkib esile meie tegudest või tegemata jätmistest, meie käitumisest mis on läinud vastuollu nn südame häälega. Süütunne on signaal, ta teatab - on vaja muuta aktiivsust, käitumist, tegu. Seega, süütundest on võimalik ja vajalik vabaneda. Süütundest vabanemise esimeseks sammuks on arusaam/teadvustamine, mis on valesti, millega ei olda rahul - seda te oma foorumisse saadetud kirjaga juba teetegi. Teine samm on oma käitumise muutmine.
Lühidalt teie poolt kirja pandu kokkuvõte: teil on tütar, kellel te arvate olevat söömishäired; olete pettunud ja segaduses, kuidas saada oma lapsed endaga koostööle- te olete väsinud ja tülpinud ning ei soovi korduvalt meelde tuletada neile nende kohustusi, mida nad siiski ei täida ja siis vihaselt teete asja ise ära; kolmas suur mure on suhted abikaasaga- teile ei meeldi toimetulekuviis, mida kasutate, st. olete tõrjuv, pahur, näägutav - et mitte olla mehega seksuaalvahekorras.
Peatuksin nendel kolmel teemal lähemalt.
Esiteks tütre söömishäirest: söömishäired ei ole paraku ainult söögi probleemid, pigem on need isiku sügavuses peituvate eluprobleemide sümptomid.
Söömishäired on kõige enam levinud vanusegrupis 12-15 aastat, sest see on tundlik iga, mis on kergesti mõjutatav sotsiaalsetest teguritest, stressist ja kasvuprobleemidest. Söömishäire on tavaliselt katse suunata oma elu ja leevendada pinget, viha ja ärevust. Söömishäired on haigused, mida tuleb võtta äärmiselt tõsiselt. Nad ei puuduta ainult probleemi omavat inimest, vaid suuresti kogu perekonda ja teisi lähedasi isikuid. Füüsilise puudujäägi tõttu on see potentsiaalselt surmaga lõppev haigus, mis võib põhjustada südame rütmihäireid, vereringe häireid, kehvveresust, neerutalitluse puudulikkust, närvide kahjustamist ja aju kängumist.
Seetõttu on äärmiselt oluline, et pöörduksite oma kahtlustega perearsti poole konsultatsiooniks. Eestis saab abi: 1) Tallinna Psühhiaatriakliinikus (Paldiski mnt 52) psühhiaatrid Ülle Võhma ja Kaia Tänna. 2) Tartu Psühhiaatriakliinikus (Raja 31) psühhiaater Anu Järv ja psühholoog Kirsti Akkermann. 3) Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus: www.sensus.ee
Teine mure: tunnistate, et ei oska kodutöid pereliikmete vahel jagada. Paludes neid ennast aidata- te oodatud abi ei saa ning kuna teie vajadus on elada puhtas ja korras kodus - teete vihaselt kõik ise ära.
On täiesti loomulik, et peres on jagatud kodutöid kõigile, - igapäevased toimetused, nagu pesupesemine, prügi väljaviimine, nõude pesemine/kuivatamine, söögi valmistamine, lauakatmine jne. Vanem(ad) üksi ei pea kõigega toime tulema, arukas on juba varakult kaasata lapsed ühisesse toimetamisse.
Probleem on üpris levinud- kokkulepped ei pea, vanemad on väsinud pidevast taganttorkimisest ja lapsed vanemate näägutamise kuulamisest.
Mida siis teha? Hea võimalus lahendada näiteks kodutööde probleem on kaasata kogu pere võitja-võitja (v-v) põhimõtet kandvasse probleemide lahenduse protsessi. Lihtsalt öeldes on see perekoosolek : )
V-V meetodi eesmärk on jõuda lahenduseni, mis oleks vastuvõetav nii vanema(te)le kui lastele. V-V meetodile on omane austus, võimu puudumine, õiglus. Arvestatakse üksteise vajadusi. 6-sammuline lähenemine probleemide ja konfliktide lahendamisele annab v-v meetodi kasutamiseks hea mudeli.
Räägi lastele/perele kui oled rahulik ja probleemi pole, näiteks pühapäevase hommikusöögi ajal, et soovid kasutada ühte meetodit, kuidas probleeme lahendada, veenge lapsi, et nad ei jää kaotajaks (vanem ei käsi midagi teha, vaid lahendused leitakse koostöös ja peab sobima mõlemale osapoolele), tee ettepanek seda kasutada.
1.samm – selgitage vajadused. Selgitage koos laste/perega välja see, mida keegi teist tegelikult vajab ja püüdke üksteist mõista. Palju kasu ka küsimustest: „Mis kasu sellest on?”, „Miks mul seda vaja on?”, „Millest ma ilma jään, kui ma seda ei saa?”. Oma kirjas toote ilusti välja oma vajaduse - "...kui ma tulen töölt, pean hakkan süüa tegema ning kodus tekkinud segadust likvideerima. Olen päevast väsinud, tülpinud ja mind pahandab ja vihastab, et pean mitmeid kordi meelde tuletama, et vajan teie abi. Samas ma üksi lihtsalt ajaliselt ei jõua - nii ongi meil kodus segadus, kuid mina vajan korda ja puhtust, et olla rahulik." Selle sõnumiga on hea kutsida pere koostööle. 2.samm – Ajurünnak lahenduste leidmiseks. Leidke koos perega nii palju alternatiivseid lahendusi, kui suudate välja mõelda, tehes seda ilma hinnangute ja kriitikata.
3.samm – Hinnake lahendusi. Kaaluge koos perega iga lahendust ja jätke välja need, mis ühele või teisele vastuvõetavad ei ole, kohendage neid.
4.samm – valige lahendus(ed). Leidke kõige parem viis ospoolte vajaduste rahuldamiseks- lahendus, mis sobib teile kõigile.
5.samm – Planeerige täideviimine ja tehke see teoks. Leppige kokku, kes mida ja millal teeb.
6.samm – kontrollige tulemust. Töötage välja plaan, kuidas määrata, kas mõlema vajadused on rahuldatud. Kui ei, tehke kuus sammu uuesti läbi, et lahendust parandada või leida hoopis uus.
Kirjeldatud probleemilahendusmeetodit õpetatakse Gordoni perekoolis Vaata. www.sinamina.ee, lugeda saab seda Thomas Gordon raamatust "Tark lapsevanem", Väike Vanker, 2007. ning Robert Bolton "Igapäevaoskused", Väike Vanker, 2006.
Kolmas mure on seotud teie ja abikaasa vahelise intiimsusega. Tunnistate et ei ole huvitatud teatud perioodidel oma kaasaga seksima ning olete leidnud, et sellest "pääseda", käitute tõrjuvalt- näägutavalt.
Meetod tundub töötavat, samas ei ole te ise oma käitumisviisiga vist päris rahul? Sellises toimetulekumehhanismis võivad peituda riskid teie paarisuhtele.
Kui üks partneritest on seksuaalselt motiveeritum kui teine, võib tal olla väga raske kindlalt teada, kas (või millal, kus ja kui sageli) ta võib oma soovist teisele mõista anda? Taoline ebakindlus võib aga põhjustada suhtes palju pingeid ja pettumust. Kui olete abielus inimesega, kes januneb teie armastuse järele taolisel viisil, aidake tal väga selgelt mõista, millal võib teile läheneda. Ja kui võimalik, tehke seda piisavalt sageli. Öelge „ei“, kui tunnete, et seda on tarvis, kuid samas leidke võimalusi öelda ka „ja“. Iseennast ja partnerit ausatav käitumine eeldab, et räägiksite oma tunnetest/mõtetest seksi sageduse jne, kohta ning võiksite kehtestada ühise reegli, mis ütleb: „Kui üks pool kutsub teist üles seksima, võib teine öelda: „Praegu pole hea aeg“, võttes sellega ühtlasi omale vastutuse anda teada, millal see „hea aeg“ tõenäoliselt saabub.
Loodetavasti aitab selge eneseväljendus - oma vajaduste ja soovide aus jagamine lähedastega tuua teie peresse rohkem rõõmu. Kui tunnete, et seda kõike on teie jaoks korraga liiga palju, võtke ühendust kasvõi perekeskus Sinamina nõustajatega- koostöös on kergem leida lahendusi!
