Tere!
Minul on noorem poeg 6 aastane aga probleeme juba oi kui palju. Ta on mul juba väikesest peale väga võimukas olnud. Nüüd küll oleme jagu saanud sellest et kõike ikka ei saa mida tahaks ja eks natuke rahulikum ole ta ka kui paar aastat tagasi. Aga probleem nüüd selles et tahab väga palju tähelepanu, vähemalt nii mulle tundub. Tema kõnepruuk on väga suurte poiste moodi. Ühel päeval tuli ta jälle lasteaiast koju ja teatas et kasvatajad kõik mölisevad temaga. Me oleme rääkinud et nii ei räägita ja see ei ole ilus. Meil kodus küll selliseid sõnu ei kasutata kuid eks need ole ühismaja ja lasteaia probleemid. Kui küsin tema käest näiteks arvamust mõne asja kohta siis vastuseks tuleb jälle "keda see kotib". Tal on iga asja kohta vastuväide olemas võis siis lihtsalt võtab ja hakkab vinguma. Mõnel hommikul on meil probleemiks ka see et linnud laulavad kui lasteaeda läheme jne. See on nii väsitav, sest mulle tundub et tal lihtsalt on vaja minuga jonnida ja mind endast välja viia. Õues ta saab ka suht vähe üksi olla, sest kogu aeg on mingi jama. Siis on jälle karistuseks see et saab õues käia ainult koos emmega. Täna näiteks läks õue ja sai vast 5 minutit seal olla kui juba mulle helistati et teie laps pissib õues prügikasti. Küsimuse peale et miks ta nii teeb ütles lihtsalt et tal oli pissi häda. Me oleme rääkinud ka varem et õues ei ole ilus pissida ja selleks peab tuppa tulema. Kui ma talle ütlesin et tuppa on ju kaks sammu tulla siis vastas ta et ei ole kaks sammu ikka rohkem on ju sest trepist peab ka üles tulema. Iseenesest on tal ju õigus aga ma ei saa aru miks ta mind niimoodi kiusab. Mul on veel 10 aastane poeg ja nüüd juba paari kuu pärast sünnib ka uus laps. Mul on kohutav hirm et mis veel siis hakkab saama. Kui ma ainult temaga tegelen siis tundub et asi läheb paremuse poole ja probleeme vähem, kuid ka teised vajavad mind. Mees on ka tahaplaanile jäänud juba. Kuidas on ennast võimalik kõigi vahel võrdselt jagada nii et ma ise hulluks ei läheks, sest vahel just ongi tunne et natuke veel ja ma olen hullumaja kandidaat.
Olete mures poja käitumise pärast. Üks on kindel – teie laps ei kiusa teid ega soovi teid endast välja viia. Ta armastab teid ja vajab teie tähelepanu, mõistmist ja hoolivust. Ta soovib, et te arvestaksite temaga, ta tahab, et tal oleks eakohast otsustusõigust. Kui laps tunneb, et tal on puudu midagi, mis takistab tema arengut, hakkab ta sellele reageerima oma käitumisega. See pole mõistagi teadlik tegevus. Kuigi 6-aastane poiss on verbaalselt juba osav, siiski ei ole tal veel kaugeltki täiskasvanulikku tarkust öelda, mida ta vajaks, mida ta teilt ootab, millest puudust tunneb jne.
Saan aru, et teil on praegu keerukas aeg. Kohe on sündimas beebi, teine poiss on kümnene – pole just ka kerge iga... Kardate, et mees jääb selle suma sees tähelepanuta, paarisuhe võib kannatada saada... loomulikult ei ole see kerge. Peaksite endale hõlpu andma – kirjast ei selgu, kas teil on ka oma aeg, mil olete iseenda peremees ja teete, mis tahate. See aeg peaks olema igaühel, sest kui me tahame olla olemas teiste jaoks (ja kui on lapsed, siis ei ole sellest pääsu), siis peate kindlasti leidma aega ka enda jaoks. Keegi ei jaksa 24/7 aina anda ja anda.
Kui teie enda vajadused on paremini kaetud, suudate te olla palju rahulikum, kannatlikum ja hoolivam ema. Palun seiske oma vajaduste eest. Ka paarisuhtevajadused on vaja kindlasti katta, tuleks leida aega kahekesi olemiseks. Kahekesi veedetud aeg on paarisuhte püsimiseks, emotsionaalse läheduse allesjäämiseks äärmiselt vajalik. Korras paarisuhe annab inimesele reeglina palju head energiat, nii on lihtsam vastu pidada elu keerukustele.
Kui palju laste isa lastega tegeleb? Kui arvate, et laste ja majapidamisega seotud kohustused on pigem teie õlul, peaksite sellest abikaasaga rääkima ja kohustused jagama sel moel, et kummalgi on oma osa kanda, et selleski valitseks tasakaal.
Kirjeldate oma poega kui võimukat last. Kuidas kasvavad võimukad lapsed? Lapse isiksuslik areng peatub, kui lapsel puudub võimalus öelda ei. Seetõttu on hädavajalik, et ka lapsel oleks eakohane otsustusõigus. Lapse võimukus on enamasti vanemate võimukuse tulemus. Kui me kasutame jõudu (ükskõik millistest suhetes), saame reeglina vastu sama palju jõudu. Iga inimene on loodud väärikaks olendiks. Inimesel, keda aina käsutatakse, on raske väärikaks jääda. Seega on laste „sõda“ käsumajanduse vastu vähemalt osaliselt meeleheitlik katse seista oma väärikuse eest.
Loomulikult on valdkondi, kus vanemate pandud piir peabki olema kindlalt paika pandud, kuid oluline on teha seda armastaval moel. Samas peaks kindlasti olema ka neid valdkondi, kus piirid lepitakse kokku – seda saavad teha laps ja vanem koos, teineteist kuulates ja eriarvamusi mõista püüdes, seejärel kokku leppides ja siis ka jälgides, et kumbki sõlmitud kokkuleppest kinni peaks. Mõned piirid saavad olla ka vaid lapse enda pandud – see tõstab tema vastutus- ja eneseväärtustunnet. Kokkuleppeid piiride osas võib olla keerukas sõlmida, ent kui need toimivad, on vanema elu palju kergem. Lapsed võtavad hõlpsasti vastutust, kui probleemilahenduses lähevad käiku ka tema ideed.
Osati on laste käitumisprobleemid ikka ka seotud sellega, kui hea või kui hõre on tema kontakt vanemaga. Emotsionaalne kontakt (vanem on lapse jaoks kohal, kuulamas, toetamas) on lapse arengule äärmiselt tähtis. Kui laps küll püüdleb, kuid ei saavuta kontakti, hakkab ta käituma mingil sellisel viisil, et see kontakt igal juhul saada. Nn pahad lapsed ongi tihti need lapsed, kes selleks, et vanem talle otsa vaataks (tema juurde tuleks, teda puudutaks, temaga räägiks), käituvad vanemale vastuvõetamatul moel, sest lapse kogemus ütleb, et seni, kuni ta ilusti vaikselt mängib, ei tee keegi temast välja. Ka äraspidine kontakt (nt riidlemise kaudu) on parem kui kontaktitus.
Lapsed on väga tundlikud. Teie 6-aastane poeg märkab, et teie mõtted on tihti n-ö seespool, uue beebi juures, või olete te liialt väsinud, et lapsele vajalikul määral kohal olla. Lapsele ei piisa oma vanemate füüsilisest lähedalolust, tal on vaja pilku ja käitumist, mis talle ütleb: mina olen tähtis, mind armastatakse! Teie eemalolek võib olla üks põhjus, miks laps teie tähelepanu püüab äratada neil viisidel, et teil tekib mõte poja kiuslikkusest.
Nii et püüdke paremini enda eest seista ja kutsuge ka mees endale appi, see on võimalus, et kõik oleksid rohkem rahul.
