Olen pidanud ennast tõsiselt õppima sisemiselt tundma. Ma olen kogenud palju negatiivseid tundeid. Ma olen kogenud palju ebameeldivaid mõtteid. Olen nii kaua üritanud arusaada, mis on see põhjus siis? Ja olen täiesti kindel, et seda kõike on teinud minuga üks ja ainus hirm. Alateadvuses on minu suurim hirm, et mind lükatakse eemale, et mind halvustatakse, et mind vaadatakse imelikult, et mind ei võeta sellisena, nagu ma olen. Ja kuna minu probleemid on olnud alati pärit vaimust, siis kogu minu probleemide allikaks ongi see samune hirm seal vaimus.
Niisiis, väga hea võimalusena ma näen teha endale enesehüpnoosi. Aga sellest ei ole kasu, kui ma ütlen endale, et "Inimesed ei tõuka mind eemale.". Minu küsimus ongi see, et kui tegemist on sellise hirmuga ja tahan hüpnoosi kaudu seda hirmu muuta, siis missugused peaksid olema sellise hirmu puhul enesesisendused? Need sisendused võivad olla ka sellised, mida võiksin endale peegli ees öelda. Tahan iseendaga tööd teha, et vabaneda sellest hirmust.
Kui soovite tingimata teha sisendavaid harjutusi peegli ees, siis vaadake endale otsa ja lausuge: mina olen selline. Minus on igasuguseid tundeid ja mõtteid, need kõik kuuluvad minu juurde, on normaalne tunda just selliseid tundeid, nagu mina tunnen ja mõelda selliseid mõtteid, nagu mina mõtlen. Minus on erisuguseid iseloomujooni, nii häid kui ka halbu - see kõik on OK. Ma aktsepteerin ennast sellisena, nagu ma olen, ma meeldin endale sellisena, nagu ma olen. Mõnda asja, mi smulle iseenda juures ei meeldi, tahan muuta - ma tegelen sellega. Jne.
Te ei saa teistelt nõuda teie aktsepteerimist, kui te ise seda ei tee. Kui teie aktsepteerite iseennast sellisena, nagu te olete, siis see on eeldus, et ka teised saavad teid võtta, nagu te olete. Kuid kindlasti ei meeldi te kõigile - seda ei pälvi keegi, ja kindlasti on inimesi, kes selle asemel, et teid aktsepteerida, sooviksid teid muuta. Kuid keegi ei saa teid muuta - ainult teie ise saate, kui soovite.
Hirmust saab üle sellest läbi minnes. Ehk peaksite endalt küsima: mis siis juhtub, kui inimesed tõukavad mind eemale? Mis siis saab, kui keegi mind ei armasta? Mis saab, kui teised vaatavad mind halvustavalt, imelikult? Jah tõesti - mis siis saab? Teil on kindlasti oma vastus. Minu vastus on: mis seal ikka - igaühel on õigus oma arvamusele, me ei saa teisi muuta, nagu teised ei saa muuta meid. Teie jääte iseendale igal juhul alles - aga see tunne on selgem ja toetavam siis, kui teil on arusaam iseendast, kui te ennast tundma õppides õpite ennast ka aktsepteerima, armastama-tunnustama just sellena, kes te olete. Seda ei saa teilt keegi võtta.
