tere!mul on esimeses klassis käiv poeg kes kardab yksinda kodus olla kui mind kodus pole..kui mina kysin miks ta söbra pool on sel jal kui mina tööl olen siis tema vastab,et kardab ja ei taha yksi olla.ometi ta ju tuleb löunast koju ja siis on ju praktiliselt 3 tundi valget aega..samas kui ma nädalavahetusel kodus olen siis ei jöua ta ära oodata millal saab söbra poole mängima...last kasvatan ma yksipäni...
Teile näib ilmselt, et pojale on olulisem koos sõbraga koos olla ja üksi kodus olemine ei pruugi olla talle probleem, pigem ettekääne. Võib ju olla, et talle on mõlemad olulised, nii soov vältida üksi kodus olemist kui sõbraga koosolemised. Kui oletegi kodus, siis on tal samuti hea ja turvaline, mis ei tähenda aga seda, et sõbra poole ei võiks tahta minna. Ta igatseb olla kellegagi koos siis, kui ta üksi on, kui olete olemas, siis on hästi ja ta läheb sõbra juurde põnevusest. Ta ei lähe sinna ju selleks, et kodunt ära minna, vaid, et temaga koos olla. Seega ei pruugi siin olla mingit vastuolu ega kavaldamist.
Paljud lapsed püüavad vältida üksi olemist ja küllap möödub see aja jooksul talutavaks. Kooliminek on suur muutus, nii päevakavas, elukorralduses, iseseisvumises jne. Tema on leidnud oma viisi, mis talle muutusega kohanemise meeldivaks teeb. Tasapisi harjub ta ka järjest rohkem üksi olema, kuid ikkagi vajab ta võimalust kellegi juurde minna, telefonitsi kontaktis olla. Kui see ei ole kellelgi otseselt vastuvõetamatu, siis pole ju ka probleemi. Kui külasolek sobib ka sõbra vanematele, siis on ju kõik hästi. Kui muretsete, siis võtke nendega ühendust. Kui teile sobib, et poeg kutsub vahel sõbra ka enda poole, siis jällegi, kõik hästi. Tehke vaid selged kokkulepped, kuidas ja mida tohib. Peaasi, et poisil oleks kindlustunne ja teil ka.
