Tere , minu lapsel on suur probleem WC käimisega, õigemini kakamisega . Laps on ise 6a ja kaka tuleb püksi. Vahest on näha kuidas laps kannatab häda aga wc ta ka ei lähe . Mingi aeg tagasi oli lapsel kõht väga kinni ja pärast seda hakkaski probleem kakamisega. Ma ei olegi aru saanud miks ta nii teeb . Olen proovinud küsida aga ei midagi , olen ka perearstiga nõu pidanud. Tema soovitas teha microlaxi kuur ära ja siis lisaks anda dupalaki . Sai need protseduurid tehtud aga tulemust see ei andnud. Ma ei oska ise enam mitte kuidagi last aidata .
Märkasite, et lapse probleem kakamisega sai alguse kõhukinnisusega. Kui arstiga konsulteerimine ja soovitatud abinõud ei aidanud, siis oletan, et probleem võib olla seotud ka lapse enesetundega, st psühholoogiliste aspektidega. Kuigi see on vaid oletus, siis tasub kindlasti pöörata tähelepanu sellele, milliseid muutusi on olnud peres samal ajal, kui probleem ilmnes. Sellest tulenevalt, milline on olnud lapse meeleolu, aktiivsus, kas on teisi muutusi, nt käitumuses, söömis- ja uneharjumustes jne. Kas võib olla, et lapsel on mõni mure, võib ta kogeda hirmu, ärevust, tunnetada pingelisust suhetes lähedastega? Milline on olnud teie enda elu, selle pingelisus, muretsemised, stressitase? Vanematega toimuv mõjutab ka laste heaolu, tunnetemaailma, tervist.
Enkoprees (kõhukinnisus, püksi kakamine) esineb sagedamini poistel ja möödub enamasti umbes kaheksandal eluaastal. Kuigi see on seedimise, sooletalitluse teema, on see sageli ka tugevate emotsioonidega seotud, mida lapse ei pruugi otseselt väljendada.
Teie saate last aidata seeläbi, et mõnda aega vältida liigset tähelepanu püksikakamisele. Loomulikult ei jää see märkamata ja loomulikult võite ka öelda, et kui kahju, et nii juhtus, püksid on nüüd määritud vms. tehes seejuures rutiinselt vajalikud toimingud. Pikka juttu, eriti moraalilugemist pole aga vaja. Ta teab ju niigi, et tuleb WC käia ja häbistamine kindlasti ei aita. Säilitage lapsega ja peres üldiselt rahulik ja sõbralik meeleolu, tuttav ja turvaline eluviis, st vältige muutusi, mis tekitavad sageli pingeid, kohanemisraskusi. Vältida tuleks kindlasti lapse halvustamist, sundimisi, karistamisi. Julgustage last rääkima oma enesetundest, mõtetest, tunnetest. Sageli laps annab ise vihjeid selle kohta, kui teda miski vaevab. Jälgige näiteks, milliseid küsimusi ta esitab, mida ja kuidas mängib, mida väldib ja mille vastu huvi tunneb ja mis teda rõõmsaks teeb. Kui laps tunneb end hästi, turvaliselt, kui tal ei ole põhjust muretseda ka lähedaste pärast, tunda ärevust, siis enamasti on laps tavapäraselt aktiivne, uudishimulik, rõõmus ja siis on tõenäolisem, et ka probleem taandub.
