Tere!
Umbes kuu pärast on sündimas pere teine laps. Poeg veidi üle 3 aasta vana lasteaia laps (päris koju teda jätta ei ole plaanis, kuid kindlasti ei vii teda ka 5 päeva nädalas lasteaeda). Oleme talle rääkinud, et emme kõhus kasvab tita ja kui ta sünnib siis alguses ei oska titad mängida, neil pole hambaid ja söövad ainult emme piima, rääkimise asemel nutavad, oleme koos vaadanud väikelastele mõeldud raamatuid õe/venna sünnist. Ka on tutvusringkonnas sündinud suve jooksul mõned beebid ja meie poeg on neid ja nende toitmist näinud. Samas ei oska ta ilmselt ette kujutada, mida reaalselt tähendab uue pereliikmega kooselu. Kuidas saaks seda vanemale lapsele ja ka vanematele võimalikult valutuks teha? Kuidas peaks mina pärast teise lapse sündi käituma, sest paratamatult nõuab imik suure osa minu ajast toitmise, mähkimise, magama paneku jm sellisega - mäletan, et esimese lapse sünni järel oli endalgi algul vaja hambaid pesta või süüa jooksu pealt, imik ühel käel nt rinna otsas. Kahjuks elavad vanavanemad kaugel ja mees töö tõttu palju kodust ära, niiet koduseid toimetusi ja lastega tegelemist ei ole ka eriti teistele jagada. Kas peaks juba ette hakkama rääkima, et kui tita sünnib, siis ei saa alati emme oma pojaga tegeleda (seni ta ju harjunud olema tähelepanu keskpunktis)? Ja pärast sündi, kas ma tohin vanemale lapsele öelda, et praegu ei saa sinuga tegeleda, sest pean titaga tegelema? Või ei tohiks otseselt tuua teist last vähemalt sõnaliselt põhjuseks, et mitte rõhutada fakti, et noorem laps "varastas" vanemalt ema ära ja sellega armukadedust suurendada? Millist selgitustööd peaks vanemale lapsele veel enne uue pereliikme sündi tegema? Mis aitaks vanemal lapsel ema "ainuomamise" kaotusest valutumalt välja tulla? Ei ole leidnud kahjuks ka häid raamatuid/artikleid sel teemal, äkki oskate midagi soovitada?
Tänan!
Tundub, et peate üsna möödapääsmatuks, et vanem vend muutub tita sündides armukadedaks. See ei ole sugugi alati nii. Te olete juba praegu väga palju teinud, et oma vanemat poega uue tita mõttega harjutada, teda igakülgselt ette valmistanud. Teisest küljest olete ka ise teadlik, et peate oma käitumist jälgima, et vanem laps ennast kõrvalejäetuna ei tunneks (Teda tähele panema, talle aega leidma, talle jõukohaseid ülesandeid tita hooldamisel jagama). Lisaks peate aega jätma iseenda jaoks, et teha seda, mis teie „akusid“ laeks. Juba praegu võiks poeg olla harjunud, et aeg-ajalt on emal-isal vaja aega kahekesiolemiseks ning kummalgi ka aega omaette olemiseks. Siis ei ole midagi uut selles, et emal on varsti vaja aega titaga tegelemiseks ning tema peab oma tegevusi emmega koos pisut edasi lükkama. Tegelikult ei ole suurt vahet kas öelda lapsele: „Ma loen selle ajalehe läbi ja tulen siis sinuga mängima“ või „Ma söödan tita ära ja panen ta magama ning siis tulen sinuga mängima“. Kui aga laps on harjunud kogu aeg tähelepanu keskpunktis olema, siis on tõepoolest probleemid varmad tekkima.
Lapsed, eriti väikelapsed (kelle sõnalised võimed ei ole veel nii arenenud), ei pea suulist selgitustööd suurt miskiks, nemad „loevad“ ja reageerivad vanemate olemisele, nende mitteverbaalsele käitumisele (mida vanemad ise enamasti ei ole suutelisedki tähele panema). Näiteks kui vanemad on omavahel riius, kuid lapse kuuldes ei tülitseta, siiski tajub laps, et midagi on valesti ja tema käitumine mingis osas muutub. Samamoodi kutsuvad teie sisemised uskumused esile lapse vastavat käitumist. Kui te lastevahelist armukadedust väga pelgate, siis võib laps just vastupidiselt selle teate üles korjata ning vastavalt käituma hakata. Hea, kui teil on olemas sisemine veendumus, et olete omalt poolt poja igati hästi uue ilmakodaniku tulekuks ette valmistanud ning sügav armastus oma mõlema lapse suhtes. Siis on väga tõenäoline, et probleeme ei teki. Poeg tunneb teie armastust enda vastu ja näeb teie armastust väikese tita vastu ning ka tema hakkab teda armastama. Kuulake ja usaldage oma südame häält!
