Pöördun enda jaoks väga suure murega..
Räägin siis algusest peale kõik ära... Umbes kuu aega tagasi hakkas ammuse tuttavaga meil
midagi nn "susisema".. Ta oli endise naisega 7 aastat koos, aga nüüdseks poolteist aastat lahus ..Neil on ka 4 aastane poeg.
Läksid lahku sellel põhjusel, et naine pettis ja leidis uue ning läks tema juurde elama, koos lapsega.
Mees ja naine saavad siiamaani hästi läbi.. Ja laps on nädalavahetusti mehe juures.
Ka mina olin viimati seal, esimest korda tema lapsega koos ühes seltskonnas.
Esimene päev oli laps natukene arg nagu ikka.. aga järgmised päevad ta koguaeg mängis minuga jne..
Isegi, kui poisi tädi tuli külla talle, temast välja ei teinud, mina olin põhiline..
Ja issi nähes oli ta nii ideaalne.. Aga nii, kui me kahekesi jäime, hakkas ta mulle sellist juttu ajama - "Võtame püksid
maha sul, ja pluusi ka, ja siis minul ka". Ütlesin talle, et ei tohi nii rääkida ja seletasin asju ilusti.. et
see on rumal nii rääkida jne.. Ta ütles, aga et kui ma ei lase siis ta lööb mul näo veriseks
ja annab tappa ja kakub ise seljast ära ja näpib mind..Siis jälle rahunes ja mängis ja kallistas ja kõik oli nii lõbus..
Kuni ta hakkas toitu loopima, ütlesin ka et ei tohi jne.. ja hakkas sülitama igalepoole..
Ja kui ma ütlesin et ei mängi temaga enam siis, et nii ei tohi teha.. Ütles ta koguaeg iga asja peale,:
"Ära issile räägi palun, kas sa lubad et ei räägi.Teeme nii et see on meie saladus,onju"
ja oli jälle hea poiss.. Aga siis jälle midagi juhtus, NEED MEELEMUUTUSED OLID TÕSISELT IGA 1-2 minuti tagant!
Ja koguaeg rääkis mingit verejuttu ja tapmisjuttu, ja et talle meeldib videosid vaadata, kui keegi ära tapetakse ja pärast talle peale kakatakse..(ta ütles muidugi seda hullema sõnaga)
Ja ütles et tahaks veel siia mitmeks päevaks jääda, et ei taha emme juurde.
Mitu korda ma sain muidugi autodega vastu pead ja paar kõvemat lööki kõhtu jne..
siis jälle kallistas ja palus vabandust, et ma issile ei räägiks..
Ning jälle tuli jutt, et tahab sellega, millega puid lõhutakse, ehk siis kirvega, nagu ma aru sain, kelleltki näost naha ära võtta, et verd jookseks.
Ja tema ema sõbrannalt kuulsin veel, et laps pidi päris tihti peksa saama kodus..
Kuigi see tundub nii uskumatu, kuna tean seda naisterahvast isegi juba väga-väga ammu..Oli kunagi sõbranna..
Muidu meie vanused on nii, et - Lapse isa on 30 aastane, endine naine 24 aastane ja mina 21 aastane..
Ja tean, et see meesterahvas, ei teeks ka kindlasti lapsele midagi, kellega lapse ema praegult koos elab.
Mul tekib küsimus, et mida teha? Kas räägin seda poisi isale, või kuidas ma edasi käituma peaksin? Sest kindlasti
mees seda ei tea...ta ei oskaks ettekujutadagi sellist asja ma arvan..
Ma kardan, et see asi võib väga halvasti muidu lõppeda.. Sest see pole ju normaalne,
kui niii armas 4 aastane väike poiss, kes on muidu inglike, räägib aind et talle meeldib veri ja vangla jne...
..meelemuutused on 1-2 minuti tagant nii hullud.. tahab sult riideid seljast kakkuda..
Ohjah, ma aina mõelnud selle peale, kuid ei tea tõesti, kuidas käituda või mida teha..
Kui koju hakkasime minema, küsis minult, et tädi kas sa tuled ka ikka meiega.. ja et kuhu me lähme..kui sa vastuse, et emme juurde
siis, hakkas karjuma et ei taha sinna jne.. nii kahju oli lapsest.. :S
Ja veel kusjuures mehe sõnumeid sirvates, leidsin et lapse ema( ise on teise mehega koos),
on saatnud nädalakese tagasi, et igatseb teda jne. et tahaks tagasi.. Ükspäev oli mees saatnud, et ka tema tahaks ja igatseb..
Kuid ülejäänutes smsides mees oli vastanud, et neil ei tulnud midagi välja, miks siis peaks nüüd tulema.. kui naine niimodi petab kõiki..
Siis naine oli saatnud, et ta ise ka ei saa aru,miks saadab neid smse, et ta ei saa öösiti magada jne isegi sellepärast.
Ah.. igatahes, mina ei tea.. Loodan, et saan teilt abi!
Teie mure on väga põhjendatud ja tõesti tõsine. Ennekõike on selles olukorras kannatajaks abitu laps. Ta annab oma käitumisega märku, et midagi on väga valesti. Lastel on küll elav fantaasia, kuid selliste asjade rääkimiseks/tegemiseks peab lapsel lisaks vaadatud filmidele ja pealtkuuldud täiskasvanute juttudele olemas olema isiklik kogemus (olles nendes tegevustes üheks osapooleks või nähes pealt, kuidas see toimub tema jaoks oluliste inimestega). Ka lapse käitumise üldine muster (meeleolumuutused iga paari minuti tagant, armsus vahetumas koletislikkusega, „Ära issile räägi palun, teeme, et see on meie saladus“) peegeldab reeglina midagi, mis toimub tema lähedaste mõtete, tunnete või käitumise tasandil.
Seega on antud olukorras kannatajaks laps, kes ei oska ennast muul kombel aidata kui tehes seda, mida ta teeb. Teie esmaseks sammuks peab olema tõsine ja hooliv vestlus lapse isaga. Teil on temaga olemas hea kontakt ning te olete mures lapse pärast (kedagi süüdistamata). Lapse selline käitumine annab piisavalt alust, et olukorda, kus ta elab tähelepanelikult jälgida. Mis paneb last niimoodi käituma? Millised tema vajadused on rahuldamata? Teie kirja lõpust jääb kõlama, et laps ei taha ema juurde tagasi minna ning ema saadab lapse isale endalegi arusaamatuid smsse (näide impulsiivsest käitumisest). Teie kiri on nii tõsine, et vajadusel võiksite kaaluda ka kohaliku lastekaitsespetsialisti kaasamist.
Tahan teile südamele panna, et kindlasti ei ole laps kuidagi paha ega hull, ta on lihtsalt peegliks sellele, mis toimub tema ümber. Kui teda ümbritsev muutub tervemaks ja hoolivamaks, siis muutub ka lapse käitumine. Laps on teid välja valinud inimeseks, kes saab teda aidata. Ärge petke tema lootusi. Jõudu, armastust ja meelekindlust teile!
