Tere!
Lugesin siin juba eelmist postitust seoses valetamisega.
Minu mure on järgmine.
Mul on tütar kes on hetkel 11a. valetamisega tekkisid probleemid juba lasteaias. seoses varastamisega, kus ta väitis et sõber selle talle kinkis. Kuid eks ikka valel olid väga lühikesed jalad. Temaga sai alati räägitud rahulikult selgitatud, mida mina tunnen mida teised tunnevad. Kuid asi süvenes ja poes käies võttis ta juba sealt asju ja me pidime karmimaid meetmeid kasutama (eelnevalt väga põhjalikult selgitades, mida ma tunnen jne). Poest rohkem ei võetud, aga sõpradelt ikka. Siis käisime asju koos tagasi viimas, selleks et ta saaks aru tagajärgedest.
Tänaseks oleme üle saanud õnneks varastamisest, aga valetamine on jäänud ja viimasel ajal on see väga muret tekitav sest ta läheneb murdeeale.
Me oleme korduvalt rääkinud ja teda kuulanud ja palunud, olnud kurjad.
Alles paar päeva tagasi oli meil väga rahulik ja südamlik jutuajamine, kus tema rääkis, meie kuulasime ja vastupidi kõik oli väga ilus. kuni järgmine päev küsimusel team õppimise kohta(mis on väga pidev vale) kas on õpitud, näitas nüüd e-koolis töö hinne 2 ja meil on probleeme märgamisega, kusisin hommikul et kas voodi on kuiv vastati jah, lõuna ajal avastasin team kapist märjad ööriided ja sain teada, et taoli hommikul meile siiralt valetanud. Need on ainult väikesed näited.
Kuid ma ei saa elada ka nii et iga päev kahtlustan, et kui laps teeb suu lahti siis sealt tuleb ainult vale.
Vahest on tunne, et ta ei taha ise mõlda
Murelik ema
Olete saanud ühest mures vabaks, see on varastamine. See on suur kordaminek. Küllap on tütar ise ka selle üle uhke. Samas on tal siiski raske loobuda valetamisest. Olete püüdnud asja selgitada, tundeid väljendada, kuid mure ikka alles. Südamlikud jutuajamised on väga olulised ja neid võiks olla ka edaspidi. Isegi, kui ta ei suuda olla veel kõiges aus, siis on talle tähtis teadmine, et hoolite temast, märkate tema juures ka häid asju.
Kirjutate, et tütrel esineb voodimärgamist. Oletan, et selles vanuses on see eelkõige temale endale suur mure. Seda enam, et teismelised on väga tundlikud kõiges, mis puudutab nende enesehinnangut, välimust, hakkamasaamist, väga tähtis on ka teiste arvamus, olla omaksvõetud.
Ilmselt tüdruku valetamine, st märgade voodiriiete peitmine, tulenes häbitundest. Kergem on taluda valetajaks olemist, kui voodisse pissijaks. Teie saate teda aidata ja leevendada tema häbitunnet. Väga palju oleneb tütre valetamisest loobumisel, kuidas te reageerite. Mida ütlete, teete, kui avastate märjad linad, samuti kehva hinde või mõne muu piinliku seiga. Üldreegel oleks selline – laps räägib tõtt, kui tal võimaldatakse seda teha, st kui tõerääkimisest ei tule tema jaoks suuremat enesetundehävingut kui valetamisest. Kui suudate väljendada hoolivust, mõistmist ka siis, kui tal miski ebaõnnestub, siis on ta valmis ise midagi muutma, võtma vastutust. Praegu võib olla nii, et läheb kogu aur nii teil kui temal valetamise teema peale, kahtlustamise, kontrollimise, vahelevõtmise-jäämisele. Võimalik, et kogu tütrega tegelemine on rohkem või vähem seotud just nende teemadega, mis valetamise ja varjamise suhtes nö kriitilised.
Küllap on raske toetada last, kes on teinud midagi lubamatut, nagu seda on valetamine. Muidugi ei pea te oma suhtumist valetamisesse muutma, see ongi taunistväärt, teie põhimõtted on juba ammu selged ka tütrele. Loomulikult võite ka oma nördimust väljendada. Kuid mis peaasi, püüdke edaspidi aidata kaasa, et tütar vabaneks „valetaja“ sildist ja rollist. See on ilmselt juba liialt kinnistunud ja ei muutu niipea. Andke tütrele teada, et ei hakka enam kontrollima tema õppimist, vaid olete abiks, kui ta seda ise vajab. Ta ju peab õppima iseendale. Hea või halb hinne on tema oma, eelkõige tema enesetundega seotud.Väljendage oma soovi, et märjad linad tuleb panna pessu. ja kõik või uurige, mis on talle kõige mugavam viis (võib-olla ei taha ta seda teha teiste nähes vms.). Kui tütar kogeb teistsugust kohtlemist, siis on ta valmis ka ise muutuma. Pidev kahtlustamine ja kontrollimine, veelgi enam karistamine ei aita tal endal vastutust võtta ja muutuda.
Püüdke mõnda aega jätta kogu valetamise teema tahaplaanile ja tehke koos toredaid asju. Tütar peab tundma, et teda väärtustatakse ja temas nähakse ka kedagi teist. Märgake ja rõõmustage iga õnnestumise üle, osalege selles, mis on talle oluline. Jälgige, milline on meeleolu kogu peres, kuivõrd pingelised või sõbralikud on suhted omavahel - kõik see on tähtis ja aitab ka tütart, tema ensetunnet.
Seega valetamine on olnud seni tema toimetulekuviis keeruliste tunnetega (mistahes põhjusel). Sama võib oletada ka voodimärgamise kohta. Ilmselt on tal tundlikum närvisüsteem ja tal on endal raske end aidata. Sellel teemal tuleb teil ja ka teistel olla äärmiselt taktitundeline, ei mingit halvustamist ega näägutamist – see ei aitaks niikuinii. Siinkohale oleks abi ka arstiga nõu pidada.
