Mõistus on otsas, kuidas laste(3kuune ja 1a8kuud), mehe,majapidamise ja oma närvidega toime tulla. Tahan olla hea ema, kes ei karju laste peale vaid on rõõmus ja kannatlik. Armastan oma meest väga, oleme koos olnud 8aastat, aga kuna teda on nii vähe meie jaoks olemas oma töö tõttu, tunnen end täielikus ummikus. Pean üksi hakkama saama lastega, majapidamistööd on kõik minu õlul, lisaks veel aed ja koer. Mehelt abi saamine on nagu peaga vastu seina jooksmine. Tema on ju õhtul kell 8-9 töölt koju jõudes väsinud ja tihti ajab veel koduski töö asju ja ka enamus nädalavahetusi on tööga koormatud. Ma saan aru, et ta ei jõua ja vajab minu tuge mitte etteheiteid ja kriitikat. Aga ka mina olen kurnatud ja ta ärritub alati kui ma talle oma muret kurdan. Vähemalt tegeleb ta vanema pojaga kui ta kodus on. Olete paljudele soovitanud lapsed aegajalt kellelegi hoida jätta. Meil kõik lähisugulased kaugel ja rahaliselt pole võimalik ka lapsi kuhugi hoidu jätta, lisaks veel pisem selleks liiga pisike. Püüan puhata kui lapsed lõunat magavad, aga siis jälle süümekad, et kõik kodused tööd tegemata. Kodust välja on ka raske saada, kuna elame maal(kuigi tiheasustusega piirkonnas) ja juhilube mul ei ole.Lisaks viriseb veel mees, et ma ei saa kuidagi lasteeelset vormi tagasi! Mis on täiesti absurdne, kuna ainuke ülekaaluline siin majas on tema ise oma ligi 100kg.
Tunnen, et ei suuda enam normaalne olla. Ärritun liiga kergelt, röögin meeleheitest suurema lapse peale kui ta on jälle terve toa suhkrut, jahu ,pudruhelbeid, soola, mahla või midagi muud toredat mööda tuba laiali puistand, ajal kui väiksemat söötsin. Kuidas saavutada hingelist vaimset tasakaalu, et suudaksin olukorraga toime tulla ja leppida sellega, et mehelt majapidamistöödes abi ei saa? Kuidas leida endas jõudu hakkama saada, olla hea ema ja naine? Kuidas säilitada olukorras iseennast?
Ainuke võimalus selles olukorras toime tulla on seista enda eest.
Lapsed ei saa olla naise eraprojekt, on hädavajalik, et mees teid toetaks ja igati aitaks. Teie kirjeldatu on väga ohtlik olukord lastele, sest kui te olete üleväsinud ja pikalt ülemäärase vaimse ja füüsilise pinge all elanud, siis on teil väga lihtne üle reageerida - ja see ongi teie elu argipäev, nagu kirjast loen. Lapsed saavad väga palju kannatada, kui nende ema on 24/7 lastega, kõike tegemas, kõige eest vastutamas.
See ei tohiks nii jätkuda.
Kas olete püüdnud mehele selgitada, kuidas te ennast tunnete, mida vajate? Kas olete püüdnud mehest aru saada: miks käitub teie mees kirjeldatud moel? Muutust on siin kindlasti vaja. On hädavajalik rääkida mehele kõike seda, mida mõtlete ja kuulata ka meest, mida arvab ja mõtleb tema. On vaja saavutada kokkulepped: mida teeb mees, mida teie, mida teete koos. Samuti on teil vaja veidigi kodust välja saada, vastutus kasvõi natukesekski mehele anda.
Kirjutate, et armastate oma meest. Kas armastuse juurde kuulub teie arvates loobumine iseendast? Kirja lugedes see mõte mul tekkis. Suhte üks hoidja on siiski see, et kumbki panustab suhtesse võrdselt, et kummalgi on tunne: ma annan palju, aga ma ka saan palju. Seesugune tasakaalutus, mis teie suhtes paistab olevat, ei vii enamasti heade arenguteni.
