Tere! Olen sattunud väga keerulisse olukorda ja ei tea enam, mida teha. Tean vaid seda, et ma ei taha selles olukorras olla. Ma ei taha teha seda valikut, sest õiget valikut ei olegi antud olukorras... Olen asju mõelnud nii ja naa pidi, aga ikka jooksen oma mõtetega ummikusse.
Ootan last. Jäin rasedaks spiraaliga. Lapse isaga olen n.ö koos olnud kolm kuud. Me ei ela koos, käime koos väljas ja teeme kõike seda, mida uue suhte alguses ikka tehakse ehk siis õpime teineteist tasapisi tundma....
Olen noor 26-aastane naine, mul on juba kaks väikest last (2-aastane ja 3-aastane) Minu laste isa jättis meid aasta aega tagasi maha. Jättis mu üksi võitlema.... See oli minu jaoks väga ootamatu ja valus löök. Minu praegune uus noormees on esimene mees, keda olen taas endale lähedale lasknud. Probleeme on palju, sest olen harjunud üksi olema, mulon raskusi usaldamisega... Aga ma vähemalt olen proovinud end avada ja oma kaitsemüüre lammutada, sest tegelikult ei ole ju üksi hea olla...
Lisaks kõigele alustasin just uuel töökohal. Olen juba ligi kolm aastat lastega kodus olnud, sain nüüd lapsed lasteaeda ja leidsin endale väga hea töökoha....
Aga minu uus rasedus on kõik pea peale keeranud. Ma ju ei tea, kas minu uus noormees jääb meiega, oleme vaid kolm kuud koos olnud. Kolme lapsega üksi jääda ma küll ei taha.
Ja ma ise ei teagi, ei ole kindel, kas tahan temaga kokku elama kolida. Ma ei ole ju üksi, mul on mu kaks väikest last ka ju, kellega pean arvestama... Nii palju küsimärke...
Olen täiesti ummikus. Abort on täiesti minu põhimõtete vastu. Ma ei tea, kuidas ma suudan selle ära teha. Aga samas ma ei tea, kuidas ma kolme väikse lapsega toime tulen.
Ma tahan last, aga ma ei taha last - see kirjeldab minu olukorda kõige paremini. Tahan veel sünnitada, aga siis kui minu lapsed juba suuremad on, kui oma elukaaslast hästi tunnen...
Aga kuidas ma vabatahtlikult hävitan oma kõhuelaniku?
Ma ei taha selles olukorras olla... Ei taha.
Olete ootamatult raske dilemma ees ja te ei pääse keerulise otsuse tegemisest. Olete kaalunud mõlemat varianti, nii lapse saamist kui aborti, kuid kumbki ei tundu hea ja õige. Täiesti mõistetav, et vastutus on suur ja senine kogemus pole andnud ka kindlustunnet. Päris mitu olulist asjaolu võib olla teie otsuse mõjutajaks. Hea on, kui suudaksite siiski enda jaoks kätte saada, mis on kõige olulisem, millest lähtuda – on see hea töökoht ja sellest tuleneb kindlustatus, eneseteostuse võimalus (või selle võimaluse käest libisemine), hirm uue suhte ebaõnnestumise ees, üksijäämise ees, liigne seotus jälle koduse eluga , abordi vastane põhimõte, hilisem võimalik kahetsus või veel midagi. Kui teate, mis võiks olla kõige määravam ja lähtuge peamiselt sellest (kõikide võimalike muredega koormate end lihtsalt üle), seejuures kaaluge ka seda, kas see mure või hirm on ikka põhjendatud. Näiteks töökoht ei pruugi ju kaotsi minna, eneseteostusvõimalusi võib sellegi poolest olla ja tulla, ka kodustöötamisi, pere- ja tööelu ühitamisi, mees võib ühist last väga soovida ja tema hoidmisse panustada jne.
Mis puutub mehesse ja suhtesse, mis veel liialt alguses, siis tõepoolest, pole ju parim variant nii vara end siduda ühiste vanematena. Teisalt jälle, kui nii juba on, siis tuleb sellest lähtuda. Kui mees on teiega suhetes teades, et teil on kaks last, siis ilmselt ei ole ta just lastevaenulik. Miks te üleüldse peaksite praegu lapse sünni üle üksi otsustama? Täiesti loomulik on, et te kaasate ka mehe sellesse, ka tema on ju tähtis asjaosaline. Selge see, et see võib olla talle ootamatu ja tema esimene reageering ei pruugi olla rõõmustav, kuid tal on õigus teada ja osaleda otsustamisel ja olla toeks teie dilemmas, kõhklustes, tunnetes. See omakorda aitab teil jõuda parima otsuseni.
Lisan veel ühe võimaluse, kuidas endas selgust saada, seda koos spetsialistidega, vt www.rasedus.ee (SA Väärtustades Elu).