Tere! Mul on selline mure. Kaks aastat tagasi läks katki minu 10 aasta pikune suhe. Süüd selles oli mõlemal poolel. Mina olen suhte lõppemisega leppinud, edasi on oma eluga läinud ka endine elukaaslane, kellel on uus pere kus kasvab ka väike laps. Meie suhtest on aga kasvamas nelja aastane laps koos minuga. Aasta peale lahkuminekut ei olnud emotsioonid, mis kaasnesid aga lahkuminekuga veel vaibunud ja riiud viisid selleni et isa ja laps ei ole suhelnud nüüd aasta. Hiljuti võtsin julguse kokku ja proovisin lapse isaga suhelda, küsisin kas ta soovib oma lapsed tuttavaks teha ja oma esimese lapse elust midagi kuulda. Tema vastusest sain aga aru, et tema poolsed negatiivsed emotsioonid on endiselt alles ja ta ei soovi kontakti väites, et täidab oma kohustust lapse ees elatise maksmisena ja see on kõik, mis tal kuni täisealiseks saamiseni talle anda jaksu on. Kas mul tuleks loobuda nüüd proovimast neid kahte kokku viia või proovida edasi kontakti luua. Mulle tundub et ta on ehitanud oma endise elu ette nii öelda müüri, et sellest enam mitte üle näha ja mäletada vaid asju nii, et kõik, mis oli oli vaid halb. Ma ei tahagi, et ta minuga suhtleks vaid et ta oma lapsega suhtleks. Ehk oskate anda nõu, kuidas viia kokku laps ja ta isa. Vastuse eest ette tänades.
Selge see, et 10-aastase kooselu lõpetamine ei kulge kergelt, see on olnud emotsionaalselt kurnav teile mõlemale. Täiesti loomulik on tunda pettumust, süütunnet, kurbust ning täiesti arusaadav on ka püüd end nendest tunnetest säästa. Kuid ometi on palju võimalusi, kuidas need tunded ikka ja jälle kerkivad, seda enam, kui olete omavahel jätkuvale seotud ühise lapse kaudu. Loomulikult vajab laps võimalust suhelda mõlema vanemaga ning usun, et ka isa ise vajab kontakti lapsega, isegi kui ta seda ei teadvusta. Seda ei saa talle ka pahaks panna. Võimalik, et ta vajabki selles olukorras teadmist, et te aktsepteerite tema tundeid, mõistate, et ta ei taha praegu suhelda. Kui ta kogeb, et teda ei mõisteta hukka, ei avaldata survet, siis see võib viia tõenäolisemalt tema valmisolekuni kontakti taastamiseks. Oletan, et mees püüab hoiduda valusatest tunnetest ning on valinud selleks suhtlemise vältimise. Seega on oluline leida viis suhelda temaga viisil, mis võimaldab tal saada positiivseid emotsioone. See ei pruugi aga olla kerge teile endale - kust neid positiivseid tundeid võtta, mida talle jagada. Need aga mõjuvad ikka siis, kui need on siirad. Aga siiski. Te soovite ju mitte mees-naine kontakti hoida, vaid kui isa-ema. Kui soovite tõesti vaid isa-lapse suhet hoida, siis leidke üles kõik hea, mis sellega seostub. Tunnustage meest selle eest, et ta materiaalselt toetab, et ta on kohusetundlik. Öelge, et mõistate, kui tal ei ole praegu jaksu enamaks ning oleksite rõõmus, kui ta seda siiski peaks soovima. Lihtsalt andke teada, et annate talle aega ja jätate tema valida, kuidas soovib lapse elus veel osaleda. Kindlasti on määrava tähtsusega kontakti saavutamisel, kuidas ise mehega suhtlete. Püüdke teha vahet isiklikel haavumistel ning sellel, mis puudutab vaid vanemlikku suhet. Et mees sooviks hoida suhet lapsega, on vajalik hoiduda tema süüdistamisest, etteheidetest, irooniast. Suhelge temaga heatahtlikust ja mõistmist väljendaval viisil ja öelge, et soovite temaga sõbralikku suhet ühise lapse vanematena. Kui olete juba hea eelhäälestuse saanud kontaktiks, siis paluge tal endal öelda, mil viisil ta sooviks lapsega kontakti hoida.
Rääkige ka lapsele isast head, hoidke optimismi, vältige mehe kohta hinnangute andmist, laps vajab teadmist, et isa hoolib temast. Kui laps on isaga kohtumiste üle rõõmus ja saab seda talle väljendada, siis see on kindlasti parim, mis paneks mees tahtma lapse elus osaleda ja parim viis isa ja lapse suhte hoidmiseks.
