Mul on kaks tütart. Vanem neist on 2.10 asstat ja noorem on 1.3 aastat. Terve oma lapsepõlve ja nooruse aja kujutasin ette milline ema ma olen. Tahtsin olla parim ,kogu aeg lastega mängida. Et nad saaksid mind usalada ja mulle kõigest rääkida. Kuid kahjuks on asjalood hoopis teistmoodi läinud. Noorem laps on väga viril ja iga asja peale hakkab kriiskama ja röökima. Kui midagi ei meeldi, kui midagi ei saa jne. Kogu mu närvikava läheb tema röökimiste peale. Vanem laps on aga musterlaps. Väga vähe nutab, kuulab alati sõna, üldse ainult head sõnad. Aga millegipärast ei suuda ma nendega üldse normaalsel tasandil enam suhelda. Kui vanem tüdruk natukenegi midagi aeglasemalt teeb, siis kohe hakkan karjuma et mis sul viga on ja kuidas sa aru ei saa jne. Ja väiksem laps pidevalt hammustab suuremat siis kui midagi ei meeldi. Mees käib kodus iga kolme-nelja nädala tagant mõnikord jääb ainult paariks päevaks. Ma enam ei jõua üksi neid kasvatada, kuigi ma tahaks olla hea ema. Selline keda kõik lapsed omale tahaksid. oma emalt olen ka vahepeal abi küsinud, aga selle peale vastatakse väga paljudel kordadel, et temal ei olnud omal ajal lapsi kuhugi viia ja küll ma hakkama saan ja igasuguseid muid variante.. Täna oli jälle väga ere näide sellest milline ma olla EI tahaks: vanem laps vaatas aknast välja, ja noorem tahtis ka vaadata, ja siis vanemale tüdrukule see ei istunud ja hakkas nooremat nügima, mille peale noorem muidugi hammustas. Ütlesin siis vanemale, et tulgu ära akna juurest, ei tea miks aga ta ei kuulanud mu ütlemisi kordagi. Siis lõpuks ma lihtsalt lõin käega tugevalt vastu lauda ja röökisin täiest kõrist, et tulgu ära sealt akna juurest siis ei roni noorem ka sinna. Viisin peale seda suure vihaga noorema lapse voodisse ja vanema lapse ka voodisse. Küsin endalt siiamaani, kas see on siis normaalne emalik käitumine? Tean ise ka vastust, aga ei oska oma emotsioonidega üldse toime tulla. Nüüd nutan ja mõtlen, et tahaks üldse kuskile kaugele üksinda ära minna ja mitte kunagi tagasi tulla. Ja ümberringi inimesed on mu peale vihased, et miks ma lastega nii käitun, aga et uurida kuida mind aidata ei taha keegi.. Minu mõistus on otsas. Kuidas ma saaksin olla hea ema, mitte kriiskav hübriid kuskilt teisest maailmast, keda kõrvalt vaadates ise ka ära ei tunne. Kõik soovitused ja ettepanekud on oodatud.
Lugedes teie kirja tuleb esimesena pähe mõte, et tegemist ei ole halva emaga vaid väsinud emaga. Sellel hetkel, kui mõtlesite et olete tulevikus hea ema oma lastele olite puhanud ja täis energiat. Praegune teie poolt kirjeldatud käitumine viitab sellele, et teie enda jõuvarud on lõpukorral. Olete palju aega üksinda kodus oma väikeste lastega. Väikeste lastega kodus olemine on 24 tundi tööd, mis tasapisi hakkab kurnama . Vaadates teie laste vanust on selge see, et mõlemad on väga väiksed ja vajavad pidevalt täiskasvanu tähelepanu. Seega esimene soovitus on puhkamine. Hea oleks, kui saaksite sellest rääkida oma mehega ja leida temaga koos lahendus. Kindlasti oleks abi, kui saaksite lapsi viia lastehoidu või jätta kellegagi koju. Taastumiseks on vaja aega iseendale, millest ka ise kirjutate.
Teie laste käitumise kirjeldusi lugedes võib öelda, et teil on täiesti tavalised lapsed kes käituvad oma eale kohaselt.
Kokkuvõttes ei ole asi lastes ega teis vaid väsimuses. Tolerantsus laste käitumise suhtes tuleb puhkamisega. Kindlasti oleks abi ka vitamiinidest, mis tugevdavad närvisüsteemi nt. B-kompleks letsitiiniga.
