Kuidas ennast ette valmistada laste kasvatamiseks, kui vanemad on eri rahvusest, kuid elatakse põhiliselt ühes riigis? Tore ju oleks, kui lapsed saaksid võrdselt osa mõlema rahvuse keelest ja kultuurist ning neil ei tekiks kasvades identiteedikriisi ega kohanemisraskusi.
Lapse kasvamine peres, kus vanemad on erinevast rahvusest, on kindlasti mitmekülgselt rikastav. Kuid nagu küsimuses juba kõlab, seab see ka vanemate ette mitmeid küsimusi, näiteks need, mis mitmekeelsusega seotud.
Üks võimalus luua ja hoida sidet kahe erineva rahvusega on säilitada kahe keele kasutamine peres. Nagu paljud uuringud ja ka kogemused on näidanud, võtab laps üsna loomulikult omaks kakskeelsuse. Teadlikult aga suudab ta neid eristada ja teha üleminekuid ühest keelest teise (näiteks tõlkides ühest keelest teise sama sõnumit) umbes 4-aastaselt.
Seni võib tema jaoks kakskeelsus ollagi lihtsalt omaksvõetud suhtlemisviis, keel, milles suhtleb. Lapsele kõige sobivam, vähem segadust tekitav viis omandada kahte keelt on suheldes näiteks ühe vanemaga ühes, teisega teises keeles.
Keerulisem ja ka häirivam on kahe keele kasutamine läbisegi ning halvimal juhul ei õpi ta siis kumbagi korrektselt kasutama. Niisiis tuleks kahe keele omandamiseks hoida nende kasutamist lahus, st üks keel korraga, võimaldada seoste loomist konkreetse inimesega või teatud olukordadega, nt lasteaias üks keel, sugulaste juures teine keel või mängukaaslased õues jne.
Küllap tuleb aga ette olukordi, kus siiski on vaja teha muutusi, minna samas olukorras üle teisele keelele. Segaduse ja kahe keele läbisegi rääkimise vältimiseks on oluline teha varakult kokkuleppeid, luua tavad, mis keeles vanemad omavahel suhtlevad, mis keeles suheldakse kolmekesi, samuti kuidas suheldakse külalistega jne.
Kui elate valdavalt ühes riigis, siis selle riigi keel muutub ilmselt peamiseks, üsna keeruline on säilitada mõlema keele võrdne kasutus. See ei peaks olema ka eesmärk omaette. Kuid keel pole ainuke identiteedi kujundaja. Keel on peamiselt ikkagi vahend erinevate kultuuride mõistmiseks ja osaluse soodustamiseks.
Küsimused, kes ma olen, mis rahvusest ma olen, kellega ma soovin end samastada, kuhu kuuluda, millise riigi kodanik ma olen, muutuvad aktuaalseks ilmselt alles teisemeas. Enesemääratlust selles eas mõjutab nii soov kuuluda kuhugi kui ka vajadus eristuda teisest.
Identiteediotsingud võivad kesta ka täiskasvanuna. Identiteeti loob seotus. Niisiis määrav on see, millised võimalused on tunda ühisosa ühe või teise maa ja rahvuse kultuuriga. Nagu keeleküsimuses pole tähtis taotleda võrdust, nii on ka identiteedi loomisel oluline vabadus, ilma surveta pakkuda võimalusi tutvuda ja osaleda, olla seotud erineval viisil mõlema kultuuri tavadega, eripäradega, inimestega, kes seoseid loovad.
Kahtlemata on oluline vanemate ja teiste lähedaste inimeste suhtumine ühte või teise kultuuri, nende toetus noore inimese enesemääratlusele. Hea, kui vanemad lepiksid kokku, mida tahavad oma kultuurist edasi anda, mida väärtustavad. Pole mõtet taotleda võrdsust.
Identiteedi võivad kujundada mõlemad rahvused ja kuuluvus, ilma määratlemata, kumba on rohkem. Seega vanemad saavad kaasa aidata kahe maa, kultuuri ja rahvusega seoste kujundamisele ja hoidmisele, luues sobivaid tingimusi. Kuid alati ei piisa ka sellest.
Identiteedi kujunemisel võib määravaks osutuda just isiklik positiivne kogemus, tunnustuse saamine olulistelt inimestelt, sh enesemääratlusele, seega ümbritsevate inimeste hoiakud ja suhtumine. Kuuluvustunnet mõjutab loomulik vajadus olla aktsepteeritud, omaks võetud, kogeda positiivseid emotsioone, ühiste väärtuste omamine, osaluse tunnetamine.
Seega oluliseks osutub identiteedi loomisel emotsionaalne positiivne kogemus. Keele ja kultuuri tavade säilimise eelduseks on aktiivne osalus. Keelt ja kultuuri kandvate tegevuste näitena võiks tuua muusika, kirjanduse, erinevad hobid ja huvialad. Keel ja kultuur, mille kaudu oma identiteeti määratletakse, peab osutuma väärtuslikuks selle kandja jaoks.
