Tere,
Minu pojal, juunis saab 3.aastaseks, on hiljaaegu tekkinud keset ööd ärkamised ja hommikul halva tujuga üles tõusmised jm. Mis mind muretsema pani oligi tänane öö. Iga 2 tunni tagant hakkas hüsteeriliselt nutma ja voodist põgenema, ise kuidagi veel selja taha kiigates.. Mees pani siis toas tule põlema ja poiss hakkas paaniliselt käte pealt midagi otsima. Küsisime üksteise võidu lapselt, mis juhtus. Poja ütles, et kardab kiisut. Kiisu tegi haiget. Ja sama jutt iga kord kui öösel tõusis. Kuskil 3 korda öö jooksul. Ma ei tea, mida teha. Tunnen ennast pisut süüdi, kuna seoses pisikese beebiga olen saanud suuremaga tunduvalt vähem tegeleda. Räägin ja arutan temaga igasuguseid asju küll, vaatame koos raamatuid, aga mul sisetunne ütleb, et laps ei ole rahul. Või ei ole ma ise rahul. Kurvaks teeb, et seni sain poja üle uhkust tunda, et nii hästi kuulab sõna ja pahandusi ei tee ja kui ka midagi teeb, siis saab rääkides asja lahendatud. Nüüd enam ei saa. Usun, et päevased pinged, nii minus kui lapses, võivad talle niivõrd halvasti mõjuda, et ta hakkabki öösel neid emotsioone välja elama. Ma tahaksin tõesti kõike heaga... aga vahest ei suuda. Ei jaksa lihtsalt. Tunnen, et olen süüdi oma poja põrumise-teel! Mis ma tegema peaksin?
Lapsed vajavad kasvamiseks ja arenemiseks palju armastavat hoolt ja tähelepanu. Kaks väikest last konkureerivad tahtmatult ema armastuse ja tähelepanu pärast, ja selle ilmingud võivad välja näha väga erinevad. Rahutu uni, tõrksus, halb meeleolu, rahuolematus... kõike seda, mida kirjas nimetate, saab kaudselt seostada suurema lapse hirmuga kaotada emme armastus. Ent kõik need tunded, mida kolmeaastane välja näitab, on selles olukorras täiesti normaalsed. Nendest võiks lapsega ka rääkida ning teda tähelepanelikult kuulata, et aru saada, mis võiks teda selles olukorras rahustada ja abistada.
Kindlasti peaks endale aru andma, et ka suurem laps vajab privaatset tähelepanu. Leidke aega, et temaga eraldi tegeleda, temaga koos midagi toredat ette võtta. Isegi siis, kui tita magab ja teie suuremaga tegeleda püüate, on teil ükskõrv ikka beebi poole kikkis, kolmene saab sellest aru. Nii et kui vähegi võimalik, jätke väiksem laps issi hoolde ja minge suuremaga kuhugi kahekesi. Kui laps saab nautida ühe vanema kogu hoolivust ja armastust, saab ta väga vajaliku sõnumi sellest, et temagi on tähtis, et temastki hoolitakse. Sest kui ta näeb, kui palju on tita süles, kuidas teda tissitatakse, vannitatakse, sussutatakse ja kussutatakse, siis on ju täiesti selge et lapsel tekib tunne – mina pole enam mitte keegi. Ja sellele tundele on lapsel väga raske reageerimata jätta.
Lapsed reageerivad väikese beebi majja tulles erinevalt, oluline on märgata, et ükskõik mida laps ka ei teeks, ta on hädas ja vajab abi. Võib ju olla, et laps tunnetab teie intensiivset tähelepanu vaid siis, kui ta enam teid ei kuula. Aga seda – teie täit tähelepanu – on tal kasvamiseks ja arenemiseks hädasti vaja.
Ilmselt on teil praegu väga kiire aeg, palju on tegu igasuguste koduste asjadega. Selle kõige tõttu võib ka teil endal tekkida emotsionaalsete vajaduste rahuldamise puudujääk. Kindlasti suurendab see rahulolematust iseenda ja suurema lapsega. Püüdke ikka ka endale aega võtta, et teha pisutki nn omi täiskasvanu-asju (juua rahus kohvi, minna mehega välja, lobiseda veidi sõbrannaga jms), see annab lisaressurssi ja siis on lihtsam toime tulla. Oma isiklike vajaduste eest saate seista ainult teie ise. Kui need on kaetud, on teil ja kogu perel palju rahulikum elu. Ehk on võimalik abikaasa või/ja vanaema endale appi paluda. Nii et nõudke aega endale – ainult nii saate oma tassi täis, ja siis jagub sealt ka teistele jagada.
