Tere! Olen üksikhooldaja 12.a. ja 2.a-sele tüdrukule,kellel on erinevad isad.Väiksema tütre isaga suhtleme ja ta vötab meie elust osa,kuid ta töökoht on kaugel,seega me ei ela pidevalt koos,käib nädalavahetustel,nii paar korda kuus.
Esimesest mehest läksin lahku,kui tütar oli 6aastane,kolisime elama teise riiki,et alustada uut elu.Isast ei rääkinud midagi halba,üritasin selgitada olukorda, isa on alati olemas,aga me lihtsalt ei ela enam koos.Kahjuks isa ei ole tütrega suhtlemises aktiivne olnud kunagi.Tänaseks päevaks on nende suhted n.ö olematud,isegi kui tütar üritab isale helistada ja kontakti saada,siis isa ei vasta telefonile vöi leiab ettekäände,et mitte kohtuda.Mina suurema tütre isaga ei suhtle enam üldse,kui ma kunagi soovisin seda,lapse pärast ja oleksin ka valmis nüüd seda tegema,siis kahjuks ei ole see vöimalik,kuna temal on teised huvid.Vahepeal olema käinud kohtus alimentide ja vara jagamise pärast,mis ei olnud meeldivad.
Tütar on olnud ja on arukas,kui oleme temaga rääkinud,siis ta möistab ja tundub,et saab asjadest aru,aga nüüd ta üritab nagu mulle vastu töötada.Möistan,et tal on murdeiga,mis on temalegi raske,kuid tal puudub igasugune austus minusse.Süüdistan end ja otsin kus olen teinud vea.
Tean,et ei saa piisavalt palju aega temaga kahekesi veeta,kuna olen lastega üksi,oleme ka sellest rääkinud ja üritanud viga parandada,kui selleks vähegi vöimalust on.Tal ei ole palju kohustusi,öppimine on tema töö,mis kahjuks on nüüd samuti halvemuse poole läinud.Oma toa korrashoid ja prügikoti väljaviimine,seda ei ole ju palju palutud.Ta teeb mulle etteheiteid,et olen liiga karm,kuid reeglid peavad ju olema.Näiteks-miks ta ei vöi olla öues nii kaua,kui tema tahab?miks ta ei vöi söpradega linnapeal ja kaubanduskeskustes jalutada?miks ta peab oma voodit tegema ja kappi korras hoidma?miks ta ei vöi netis olla nii kaua,kui tema soovib? miks ta ei saa rohkem taskuraha? jne.
Olen pöhjendanud talle,kuid talle ei piisa sellest.Ta on kuritarvitanud minu usaldust,ehk sellepärast olen muutunud liiga kontrollivaks.Ta valetab mulle,vaatab silma ja valetab,kuigi olen talle alati öelnud,et räägid ausalt ära,siis ei teki tülisid ja arusaamatusi.Mulle tundub,et ta kasutab köiki oma huvideks ära.Oma tahtmise saavutamiseks,vötab kasutusele n.ö köik relvad,kas siis heaga vöi halvaga,mötlemata tagajärgedele.Vahest ma ei suuda möista,kuidas nii noores inimeses on nii palju kurjust,ahnust ja valelikust.
Elan ju oma lastele,neil on ilus kodu,alati söök laual,riided puhtad ja terved seljas ja mis köige tähtsam,ma armastan neid ja ütlen neile seda,nad on mulle köige tähtsamad.
Mul on suur hirm oma 12.aastase tütre pärast,mis ma pean tegema???
Teismeiga võib olla sageli vanematele väga närvesööv, senised reeglid pannakse kahtluse alla, püütakse piire lõhkuda, ennast tõestada. Vanemate arvamuse kõrval muutub väga oluliseks sõprade oma, nendega koosolemise kaudu leitakse uusi väärtusi, määratletakse ennast. See aga ei tähenda sugugi, et vanemad pole olulised või nendest ei hoolita. Ka protestimist võib vaadelda kui soovi ennast tundma õppida ja märguannet, et teismelist tuleb tõsiselt võtta.
Kindlasti on selgust ja piire vaja. Olete püüdnud põhjendada oma nõudmisi, kuid tütar jätkab rahulolematuse väljendusi. Et tütar oleks huvitatud tegema asju, mida vajalikuks peate, oleks vajalik tema osalus, võimalus kaasa rääkida. Andke teada, et mõistate tema muutunud vajadusi (nt sõpradega koos olla, arvutiaega õhtuti, taskuraha rohkem jms.), kuulake ta ära just sel viisil, et saada aru, mis see tema jaoks tähendab, kuidas see talle oluline on (aktiivne kuulamine). Seejärel püüdke olla konkreetne selles, et väljendada, kuidas need asjad, mida te tahate, et ta teeks, teile olulised on (mina-keel). Te olete olnud selles juba põhjalik, niisiis nüüd jälgige, et ei läheks ülekordamiseks või koguni moraalilugemiseks. Mõelge enne hoolikalt, kuidas see teid konkreetselt mõjutab, kui tema on kaua linnas või ei korista oma kappi. Kui see on vaid soov teda muuta korralikumaks ja paremaks, siis jääb see vaid etteheiteks, et te pole temaga rahul. Teismeine on aga väga tundlik hinnangute suhtes.
Jutuajamise tulemusena jälgige, et tütar saaks ise kaasa rääkida oma asjade korraldamisel. Reeglid ei toimi, kui need pole kahepoolsed kokkulepped. Ta peab olema huvitatud neid täitma. Liigne kontroll võib soosida usaldamatust. Tähtis pole mitte niivõrd tõestada, et tütar valetab, kuivõrd luua olukordi, kus saate teda usaldada. See tähendab tütrele võimalusi ise vastutust võtta.
Põhjalikumad ülevaate võita saada veel lapsega suhtlemise teemadel kirjandusest, nt sinamina kodulehel: nõustamine ja sealt raamatusoovitused.
Olete püüdnud parimal moel olla nii ema kui isa eest, soosinud kontakti isaga, püüdnud säilitada positiivset suhtumist, kuid praegu olete hakanud end ikkagi süüdistama. Tähtis on see, et tütar tunneks seda, et suhtute temasse jätkuvalt hoolivalt, seate piire seepärast, et muretsete, soovite kindel olla, et temaga on kõik hästi ja usute, et tütar suudab ka ise oma asju korraldada. Andke talle positiivset tagasisidet jagage tunnustust, seda vajavad teismelised väga, isegi kui nad seda välja ei näita.
Lõpetuseks tahan öelda, et loomulikult on vaja selgust ja piire, sageli osutub määravaks see, mil viisil seda taotletakse, st milliste vahenditega kehtestatakse. Võim ja kontroll ei ole pikas perspektiivis head, seda enam teismelistega. Suhtlemine laabub kenasti, kui mõlemad osapooled usuvad ja tunnevad vastastikust hoolivust ja mõistmist ning aktsepteerivad teineteise vajadusi ja eripära.
