Tere! Kaks kuud tagasi tabas meie peret traagiline sündmus, abikaasa suri. Kõige kurvem on see et, ta lõpetas ise enda elu. Olime kõik šokis. Meil oli ühine 14.aastane poeg kes siiani ei mõista miks isa nii tegi? Püüame tugevad olla. Kuigi hinge valu ei ole veel möödunud. Kahjuks ei ole keegi siiani meid mõistnud. Alguses süüdistati ka mind selles väga palju, mehe poolsed sugulased. Kuidas tulla toime hingevaluga ja aidata 14.aastasel mõista et, isa kes ise end ülesse poos pole tema süüdi isa surmas.
Tunnen teile südamest kaasa. See on tõepoolest väga raske aeg teie elus.
See kõlab samuti raskelt, kuid surm ja leinamine kuuluvad elu juurde. Igaüks, kes elab, sureb kord, erandeid ei ole. Sedavõrd on tähtis sel teemal ka mõelda-rääkida-arutleda. Mõistagi, kui keegi on elust lahkunud omal soovil, nagu juhtus teie peres, on see veelgi raskem, veelgi keerukam. Ikka tekib süütundeid, ikka tuleb mõte, et äkki ma oleksin saanud midagi teha. Siiski austagem ka kadunu otsust.
Oluline on leida endas jõudu juhtunust rääkida – tingimata ka pojaga. Mõistagi on raske rääkida asjust, mis teile endalegi valusad, segased ja hirmutavad. Kuid siin peitub ehk ka väike abistav võimalus – püüdes neist keerukatest asjadest rääkida, võivad need saada veidi selgemaks teile endalegi. Rääkides saame veidigi leevendada oma kaotusvalu, rääkimine on üks esimesi abistajaid, kui on vaja vähendada valu ja pinget.
Kuna rasked mõtted ja segased tunded hirmutavad inimest, on loomulik, et püüame neid endast eemale peletada, kuhugi kaugemasse aega, lootuses, et ehk on tulevikus rohkem jõudu nendega tegelda. Kuid nii valime käitumis- ja mõtlemisviisi, mis edasi ei aita ja see võib vastupidi, teha leinamise veel valusamaks, muuta selle kestvaks.
Seega on raske kaotuse puhul hästi oluline lubada endal leinata, lasta esile kerkida kõigil oma tunnetel – ükski neist pole kohatu ega liigne –, ja kindlasti jagada neid oma lähedaste inimestega. Kui kaotus jääb välja leinamata, võib see lõppeda masenduse või kehalise haigusega. Lähedase inimese surma kogemine on igaühele niivõrd raputav kogemus, et leinatööd läbi tegemata (kõlagu see leinatöö pealegi imelikult) on meil väga raske psüühiliselt tasakaalu jääda.
Surma lõplikkust on raske mõista ja mõnes mõttes jääb surm ikkagi arusaamatuks. Siiski on oluline teil aidata lapsel leinata. Ehk polegi alati vaja rääkida, vaid lihtsalt olla teineteisele lähedal, koos vaikida. Ei tohiks keelata kurbust ja nutmist – ei endale ega pojale. Võiksite toonitada, et isa on teie juures ikka: mõtetes, mälestustes, heades tunnetes tema vastu – ja just nende kaudu elab ta edasi.
Oluline, et teie saaksite oma valu ja leida välja elada ka pojast eraldi, kellegi lähedase täiskasvanuga koos. Kui olete oma leinas vaid koos pojaga, siis see võib talle olla liialt raske. Kui tunnete, et ei tule toime, otsige abi asjatundjalt. Lisan igaks juhuks ka ühe spetsialisti nime: Sirje Agan 5134977. Palun ärge jätke end üksi ja abita.
