Tere
Mure selline, et 5 a tüdruk, magab ema ja isa vahel. Kõik katsed teda eraldi magama saada on luhtunud. Kuidagi ei ole ta nõus üksi ja oma voodis magama. Päeaval saab räägitud ja kokkulepitud, et ta läheb oma voodi magama, aga õhtul hakkab nutma ning lõpuks on ikka meie vahel. Kuna sedasi ei saa keegi korralikult magada ega välja puhata, siis otsustasin minna eraldi voodi magama. Ta keeldub üksi magamast. Kuidas saada laps üksi magama ja oma voodisse? Olen proovinud nö piitsa kui präänikut. Tulutult. Ei aita unejutud ega midagi. Ta kontrollib öö jookusl korduvalt, kas keegi ikka on tema kõrval. Tänud kõiksugude nõuannete ja näpunäidete eest. Kõike kaunist teile.
Teie vajadus on öösel rahulikult välja puhata ning te ei saa seda teha, kui laps on teie ja teie mehe vahel. Kirjast ei selgu, mis on lapse vajadus. Ta tahab teie juures magada, kuid see on temapoolne lahendus mingile tema vajadusele. Samuti ei tea ma, mida te täpsemalt juba proovinud olete. Ütlete, et päeval räägite ja tundub, et laps on nõus kuid õhtul ikka nutab.
Kirjutan mõned mõtted. Kuna laps nutab oma voodis, siis järelikult on tal mingi probleem. Kui lapsel on probleem, siis saate teda aidata, kui kuulate aktiivselt ja püüate sügavalt mõista tema nutu põhjust ja tunnetada lapse valu, hirmu või kurbust. Aktiivne kuulamine aitab lapsel väljendada tundeid ja sellega vähendada pingeid. Lisaks on teil võimalik teada saada põhjus, miks laps teie juures tahab magada. Kui kuulate ja peegeldate talle tagasi seda, mida kuulsite ja milliseid tundeid te lapses kogete, siis võib laps ka ise hakata paremini mõistma, mida ta tegelikult vajab. Küsimusi ei ole vaja küsida. Oluline on anda ruumi lapse tunnetele ja mõtetele. Näiteks: „Sa ei taha siin oma toas magama jääda.“, „Sa oled kohe päris kurb, kui sa ei saa emme-issi voodis magada.“, „Sa tahaksid meie juures olla.“
Kuulamisel võib tulla välja sellised põhjusi, mille peale täiskasvanud ei pruugi tulla. Mõni laps kardab mingit juhet, mis tuleb seina seest välja; mõni kardab vana kappi; mõni kardab, et emme või issi läheb ära jne. Kui päris vajadus on välja tulnud, alles siis saab koos lapsega otsida lahendust, mis võiks teda aidata ja magamise turvalisemaks teha.
Oma vajadusest võite lapsele teada anda mina-sõnumiga. Laps võiks kuulda, kuidas teid mõjutab see, kui voodis ei ole ruumi ja kui te hommikul olete välja magamata. Jääge väga selgelt enda vajaduse juurde. Öelge, et teie vajadus on issiga kahekesi magada. Andke lapsele teada, et ta ei saa teie voodis enam magada, kuid te olete valmis teda aitama selles, et ta tunneks end oma voodis paremini. Tõenäoliselt on laps selle peale kurb ja see on loomulik, kuna üksi magada ei ole kahtlemata nii turvaline ja mõnus. Kui te aga kuulate lapse tundeid ja hoiate teda armastavalt ka siis, kui ta on kurb ja nutab, siis saab ta teilt sõnumi, et te hoolite temast ja tundeid on turvaline tunda. Ärge püüdke teda lohutada, lihtsalt olge hellalt tema juures ja jääge oma vajadusele kindlaks.
Soovitan lugeda Aletha J. Solteri raamatut „Nutt ja jonnihood“. Autor on laste nuttu ja jonni uurinud kolmkümmend aastat ja annab väga huvitava ja pisut ootamatu vaatenurga. Ta väidab, et on väga oluline, et lapsed saaksid turvaliselt ja hoitult piisavalt nutta, sest nutt on üks pingete vähendamise viise. Nuttu ei ole tingimata vaja katkestada (kui ei ole midagi ohtlikku) lapse soovide täitmise või lohutamise või ähvardamisega.
Soovitan seda raamatut lugeda, kuna sealt saab ideid, kuidas käituda erinevates olukordades sh ka magamaminekul.
Sõltub lapse vajadusest, kuid üks võimalik lahendus võib olla ka see, kui tõsta lapse voodi mõneks ajaks enda magamistuppa, et harjumine oleks turvalisem. Kuid lahenduste otsimisega tasub tegeleda alles siis, kui laps tunneb end mõistetuna.
