Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: Laps ei taha isajuurde minna

Kädi
Külaline
Postitatud 14.12.2010 kell 20:07
Tere.
Mul on peagi 5seks saav tore ja suhtlemisaldis tütar. Probleem tekkis juba mitu aastat tagasi kui mu tollane elukaaslane mind pettis. Elasime üla raske suve kuni ta nn otsustas, kas meie pere või suur tärkand tunne. Otsustasime siiski proovida kuid asjad ei läinud hästi ja mina lõpetasin depressiooni diagnoosiga. Otsustasin siiski oma mehe juurest äraminna, sest tuntsin, et ei suuda hakkama saada juhtunuga.
Nüüd siis lapse juurde. Minu emotsionaalne halvatus mõjus ka lapsele. Kuna tema isa on meremees siis ei olnud mul ju kedagi teist, kellelt oma elule tuge leida. See ei tähenda seda, et ma oleks lapsega jaganud oma tundeid. Teda ma sellest säästsin aga nood pisikesed inimesed on targad ja aimavad, et midagi on valesti. Algasid seletamatud jonnihood, ootamatutes olukordades sattus ta paanikasse. Kuigi oskas juba potil käia pissis sageli püksi. Pärast lahkukolimist oli üks kuu kaks nn hullu aega. Kui ta isa merele läks ja ta hakkas uue elukorraldusega harjuma muutus kõik üsna rahulikuks. Ka ei muutunud asjad hullemaks kui mulle tekkis sõber, kellega nad väga hästi läbi saavad. Kui lapse isa merelt koju tuli ja tekkisid nn isaga ja emaga päevad oli alguses kõik kena. Tüdruk tahtis sinnaminnaja rõõmuga. Järsku aga oli ta taas seletamatult kurb, ei tahtnud isajuurde minna ja sagenes püksi pissimine. See kõik kadus kui isa merele läks. Sellel suvel oli asi parem ta tahtis sinna mina kuna ka vanaema kolis isa juurde. Kuid alati koju tulles toimus suurem iseloomunäitamine. Taas rahunesid asjad maha kui isa merel oli. Sellel korral on aga asi taas hull. Laps paar nädalat tahtis väga minna aga nüüd ta nagu tahab aga osalt ka ei taha. Ja näen, et ta on sest tundest segaduses. Muidu on ta olnud väga iseseisev tüdruk ja ka kõike suurema palavikuga eriti minu kaissu ei kipu aga viimase kuu uinub ta alati minu voodis. Ja nelja aastase tüdruku kohta on püksipissimine päris hull. Olen täheldanud, et pissib püksi enam neil päevil kui teab, et läheb isa juurde. Kodus olles ei juhtu seda ültse või väga harva. Kasvataja mainis ka seda, et neil päevil kui ta isa juurde on minemas on tüdruk lasteaias ka agresiivsem ja kergesti ärrituvum. Kas te oskate öelda, mida ma pean tegema? Oma suurimaks süüks pean seda, et olen üritanud seda asja lahendada leebelt nii isa kui ka oma lapse jaoks. Pelgan lapse isa reaktsioone, sest viimased aasta poolteist on ta näidanud emotsionaalset väga ebastabiilset käitumist ja kardan teda veidi. Oleks pidanud endale kindlaks jääma ja last mitte isa jurde saatma.... Ja olen ka täheldanud seda, et ta pelgab meesterahvastega koos olla. Seda on ta väiksest peale teinud. Pidasin selle põhjuseks seda, et ta oma isa väga harva nägi ja ka minu vennad vanemad elavad meist kaugel. Oma onuga, kes on 15 on hakkanud ta alles viimasel aastal rohkem suhtlema, varemalt ei tahtnud ta temaga ültse suhelda. Minu vanematest vendadest hoiab ta ikka enam eemale. Tuli väga pikk küsimus siit. Kuidas ma saan oma imelist väikest inglit aidata?
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 26.12.2010 kell 15:55
Olete ise läbi elanud üsna keerulise perioodi ja selge see, et lapsed on väga tundlikud. Nii ka teie väike tütreke, tal on üsna palju vastakaid tundeid. Ühest küljest on isa väga tähtis ja ta vajab ka temaga kontakti, teist küljest tekitab see temas ärevust mingil põhjusel. Peamine ongi jõuda selleni, et tütar kogeks turvalisust ja stabiilsust. Kõige kindlam viis last aidata oleks see, kui saaks isaga koos arutada, mida tema on märganud, kuidas laps seal olles end tunneb, mida koos teevad, kuidas tema reageerib, kui tütar ilmutab jonnimärke või püksi pissib jne. Samuti on oluline aidata lapsel oma tundeid sõnaliselt väljendada teda aktiivselt kuulates. Näiteks peegeldades tema tõrksust isa juurde minekuga seoses (nt „sa ootad ise juurde minekut ja samas vahel ei taha ka sinna minna“ vms ja seeläbi soosida lapse mures veidigi selgust saada). Kui laps saab võimaluse end väljendada, nt pettumusi ja hirme, aga ka pahameelt, tõrksust, protesti, siis ärevusilmingud vähenevad, sh ka püksipissimine, agressiivsus. Parim on see, kui laps kogeb, et ta võib väljendada oma mõtteid ja tundeid ning kogeb, et teda mõistetakse ega sunnita tegema midagi, mida ta pelgab võib lausa kardab. Isaga kohtumised on ju eelkõige lapse huvides ja see peab olema temale rõõmu ja heaolu pakkuv ning kindlasti mitte lisapingeid või hirmu põhjustav. Arutleda selle üle, millised on teed tegevused ja olukorrad, kui laps on isaga (sama ka teised mehed, keda pelgab) ja ta ei ole pelglik ja ärev, vaid rõõmust ja rahulik. Soosida selliste kindlustunnet pakkuvaid olukordi ning see loob eeldusi, et mehi ei pea pelgama. Kui ka teie ise olete kogenud isa emotsionaalset ebastabiilsust ja kardate teda, siis lapsel on sellega veelgi raskem toime tulla. Ma ei mõtle, et isaga kohtumisi peaks vältima, pigem koos mõelda, mitte isa süüdistades, vaid arutledes, mida olete märganud, mille üle muretsete ja mida peaks muutma, et see ei kahjustaks lapse enesetunnet. Veel on tähtis, et oleksite teadlik sellest, milliseid signaale ise annate, ka tahtmatult, selle kohta, kuidas lapse isasse suhtute. Nagu juba olete kogenud, siis lapsed on väga targad ja tunnetavad vanemate suhtumisi ja emotsioone.
Üks mõte tuleb pähe, kui vähegi võimalik (oleneb suuresti ka teie enda valmisolekust), oleks hea soosida ka selliseid kohtumisi, kus laps saaks olla koos teie mõlemaga ja kogeda rahulikku tasakaalukat ja vastastikku heatahtlikkus suhtlemist teie vahel.
Kindlasti hoolitsege selle eest, oleksite ise rõõmus ja tasakaalus, seda vajab ka teie väike inglike.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!