Kas on selline nähtus olemas? Millegipärast häirib mind selline väljend väga, tunnen nagu käiks see minu kohta. Mäletan, et lapsena kui mul oli hea tuju sain ma riielda, et mis sa naerad niisama ja kui olin kurb sain sakutada, et mis sa mossitad. Ma justkui ei tohtinud midagi tunda. Koolikaaslased on pidevalt mulle öelnud, et nad pole mind kunagi naermas näinud ega ka vihasena (et ju ma andestan kiiresti).
Aga praegu tunnen, et olen igasugustest emotsioonidest tühi. Mul on väike laps, kelle kasvamisest peaks röömu tundma, aga ma ei suuda. Kui teised emad väidavad, et nende laste jonnihood ajavad neid endast välja, siis mind mitte üldse. Vaatan nagu kõrvalt, mis minu lapsega toimub ja see on kõik. Ma ei tunne röömu pidupäevadest, kurbust kellegi murest vms. Olen nagu täiesti emotsioonitu. Aga ma ju tahaksin midagi tunda, samas on mul sellest ükskõik.
Ma ei ole masenduses, lihtsalt täna hommikul võtsin kätte ja kirjutasin sellest murest. Kuna olen lapsega kodune, on mul olnud ka palju aega oma lapsepõlvele mõelda, mulle tundub, et alguse sai see tunnete keelamisest.
Kas on mingit kirjandust, mida võiksin uurida vms, olen ma tõesti emotsionaalne invaliid?
Igaüks meist on pärit oma kodust, sealt saame kaasa oma elustrateegiad, st käitumisviisid, mil moel elus toime tulla. Ka see viis, kuidas tulla toime oma tunnetega, kannab alati kodu jälge. Kas tunnetest üldse räägiti, kuidas räägiti, kas oli lubatud tundeid ja keelatud tundeid jne - kõik see tuleb meiega täiskasvanuellu kaasa. Sellest ju kirjutategi – teie kodus olid tunded keelatud ja te oletegi tunded endale kui midagi ebasobivat ära keelanud.
Ehk võiks püüda mõelda ka selles võtmes, et see, mis kodus toimus, on minevik. Teie vanematel olid omad põhjused toimida just nii, nagu see oli. Kui teie ei soovi täiskasvanuna seda mudelit jätkata (kas sooviksite seda oma lapsele?), siis asuge seda samm-sammult muutma.
Tunded kuuluvad inimese juurde, need on võõrandamatud. Oluline on mõista, et iga meid tabanud tunne on normaalne ja loomulik, et ei ole häid ega halbu tundeid, lubatud ega keelatud nimekirja. On lihtsalt mitmesugused olukorrad, mil meie emotsioonid võivad olla kord nii-, kord naasugused, ja väga paljud neist on mööduvad, olles seotud vaid antud hetkega.
Ükskõik kui sügavale me oma tundeid ka ei peidaks, ükskõik kui kaugele me neid endast ka ei peletaks – miski ei tee neid olematuks. Küll võivad tunded muuta oma kuju – pikalt kehasse peidetuna võib rasketest tunnetest lõpuks saada kas kehaline või psüühiline haigus. Väljendamata tunded võivad viia enesehinnangu langemisele, kuna me ei astu enda eest välja, ei seisa oma vajaduste eest – sest tunded ja vajadused on ikka omavahel seotud, üks viib teiseni. Tunnetest arusaamist, nendest rääkimist ja nende ohjamist on nimetatud ka inimese olemise suurimateks väljakutseteks. Selge see, et tunnetega tegelemine pole kunagi kerge ega riskivaba.
Kõik muutused algavad iseendast. Üks võimalus oma tunnete aktsepteerimisega alustada on startida nüüd kohe, sellest tundest, mida ma just praegu tunnen. Ahaa, ma olen täiesti emotsioonitu. Kas see on tõesti see, mida ma tunnen? Äkki on selle all peidus veel mingi muu tunne? Ahaa, see on SEE tunne. Annan sellele tundele nime. Ning nüüd olen ma natuke selle tunde sees, ei põgene ära, isegi kui see on ebameeldiv, justkui maitsen seda, uurin seda, mõistatan seda, mõistan seda. Ja siis võin lasta sel minna. Ja võin lasta sel jääda. Nii võiks suures piires välja näha oma tunnete tundmine, nende aktsepteerimine.
Kuna kasvatate last, võiks ehk abi olla Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem.“ Kui paks raamat ei hirmuta, siis ehk D. Golemani „Emotsionaalne intelligentsus“. Kui tunnetele esialgu ehk nimesidki raske leida on, siis M. Rosenbergi raamatus „Vägivallatu suhtlemine“ on muu hulgas lausa pikk nimekiri tunnetest – nii nendest, mis meid tabavad siis, kui meie vajadused on rahuldamata kui ka nendest, mida tunneme enamasti siis, kui meie vajadused on kaetud. Muuseas, just Rosenberg kirjutab sellest, et ei maksa endale panna negatiivseid silte – see on vägivald iseenda vastu.
