Tutvusin oma elukaaslasega 4, 5 aastat tagasi. Kui temaga esimesel korral jutu peale sain, siis ütles ta mulle, et tal on eelmisest suhtest 3 aastane tütar. Kuna sel hetkel üldse ei mõelnudki, et midagi tõsist sellest tuleb, siis vastasin, et mis siis, et on. Asjad aga kulgesid omasoodu ning elasin selle mehega juba 2 päeva pärast koos ja seda siiamaani. Alguses oli tema tütar meil mõnel nädalavahetusel sest elas koos emaga. Kui aus olla, siis häiris tema olek meie juures juba siis, kuna tahtsin elukaaslasega ainult kahekesi olla ja olin/olen üldse kuidagi halvasti meelestatud selles suhtes, et mu elukaaslasel teisest suhtest laps on. Lapse emast ma üldse ei räägi, kuna talle ei jõua vist siiamaani kohale, et on 7 aastat tagasi lapse sünnitanud. Ühesõnaga mõned aastad hiljem jõudis meie olukord välja sinnamaale, et elukaaslase tütar elab nüüd meil.
Ma olen tihti mõelnud, et kas ma olen nii vastiku iseloomuga, et mind tõesti häirib tema meie juures elamine. Unistan sellest, et ta koliks oma ema juurde tagasi ( mis on muidugi mõeldamatu, sest emal ei ole kindlat sissetulekut ja tema elus puudub täielikult stabiilsus- seda enam, et nüüd laps käib koolis ja paratamatult on vaja stabiilsust) ning jääks ainult "meie" pere. Lisan siinkohal, et elukaaslasega on meil ka nüüd 2 ühist last. Mõtlen koguaeg, et minu elu oleks palju rahulikum, kui teda meie juures ei elaks, sest kõik mis ta teeb ajab mind närvi ja ma pidevalt pahandan ja karjun ta peale. Kõige hullem on see, et tema võtab mind palju rohkem emana kui oma päris ema, sest ta näeb teda vahel isegi korra 3 kuu jooksul. Tegelikult ongi nii, et näeb teda väga väga harva ja siis kui näeb, siis ka ema põikleb kõrvale ja laseb juba esimesel võimalusel jalga. Ma olen üritanud mõelda, et ta ei ole ju tegelikult paha ja et see pole tema süü, et ta elu selliselt kulgenud on, aga no ei aita. Ikka olen ma nagu kuri kasuema edasi. Samas ma ei saaks öelda, et ma üldse temast ei hooli, aga no ma ei suuda olla tema jaoks see, keda ta vajab. Oma lastega ei saa seda asja üldse võrreldagi. Ma ei oska temaga käituda nagu lapsega. Kõik mis ta teeb valesti ajab mind nii vihale. Või siis kui ma räägin talle korduvalt asju üle, aga ta ikka ei tee seda. Teiste silmis olen ma nii hea, et lapsega läbi saan jne. Sel hetkel tõesti mõtlen, et ma vist põlen põrgus või et te ainult teaks kuidas ma tegelikult tunnen. Elukaaslane heidab ka pidevalt ette, et ma nii kuri olen temaga. Siis loomulikult saab ka tema oma osa, et krt misasja. Mina pean temaga pidevalt asju tegema ja kasvatama ja nüüd siis ei tohi midagi öelda ka- samal ajal mõeldes, et krt te üldse saite selle lapse, kui ta ei olnud planeeritudki. Ühesõnaga läks nende elu kuidas läks, aga laps on nüüd olemas ja elab meil. Kunagi mõtlesin ka, et mul on tõsiselt sellest kõrini ja et lähen minema, aga ei suuda, kuna armastan oma elukaaslast ja sellepärast ta maha jätta oleks ka nagu nõme. enam ei tule sellest niikuinii midagi välja, sest nüüd ka meil ju 2 last. Ja muide elukaaslase tütar ei ole nende peale kade ka, mis on ka nagu eriti nõme, et ma ikkagi tema vastu nii külm olen. Ma ei tea, kas ma peaksin minema kusagile nõustamisele või mida ma tegema peaksin, et ma lõpuks ometi selle olukorraga lepiksin, sest tean, et see elukorraldus ei muutu meil ja ta jääbki meile elama. Kuidas küll muuta ennast sallivamaks tema suhtes? Andke nõu!
Lugedes Teie kirja jääb tunne, et tegemist on olukorraga mis tekitab teis endas palju segadust. Tundeid on palju ja selgust vähe. Selleks, et tekiks taas selgus tuleb tunded välja rääkida.
Kindlasti on kogu selle teema märksõnaks sallivus ja selleni jõudmine. Laias laastus sõltub sallivus paarist põhilisest tegurist. Esimene ja väga oluline on mina ise. Kui jõuda iseendas selgusele, mis mind selle lapse juures häirib on juba pool teed käidud. Tegemist on päris raske ülesandega ja selleks on tõepoolest vaja nõustajat. Teine sallivuse mõjutaja on teine inimene ehk siis Teie olukorras laps ise. Kui Te näete temas mehe eelmist suhet ja elukaaslast on raske last aktsepteerida. Kui näha selles last, kellest ema ei hooli ja kes vajab samuti hoolitsust ja armastust on juba lihtsam aktsepteerida. Selliste mõteteni ja arusaamadeni tuleb ise jõuda, et need töötaksid.
Teie olukorras on hea mõelda sellele, mida muuta saab ja leppida sellega, mida muuta ei saa. Kindel ja muutumatu on see, et varasema kooselu lapsed olid, on ja jäävad. Seega on see olukord, mida ei saa ümberkirjutada ega muuta.
Kokkuvõttes on Teie olukorras kõige kiirem ja mõistlikum lahendus pöörduda nõustaja poole. Nii tekib Teil võimalus oma tunded välja öelda ja alustada taas puhta lehena.
