Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: Mure vanemate pärast

Aita
Külaline
Postitatud 26.10.2010 kell 09:25
Tere!
Minu mure puudutab vanemaid. Nad on koos elanud 30 aastat ja pealtnäha üksteist surmani ära tüüdanud - ainult vaidlevad ja kraaklevad iga võimaliku asja pärast. Koostööst ja üksteise mõistmisest võib ainult unistada. Asja "vürtsitab" ka asjaolu, et isa on aastaid olnud liigselt alkoholilembene, st peale üks pidu võib ta vabalt 3 nädalat oma pead parandada ja siis tervet maailma selles süüdistada, et temal paha on. Nüüdseks juba vb mõni aasta on ka ema alkoholiga sinasõbraks saanud - ta joob iga päev 1-2 pudelit õlut, seda tavaliselt tühja kõhu peale, nii et mõnus vine on vähemalt kord päevas olemas. Kokkuvõttes - asi läheb järjest hullemaks - alkoholi toimel ei ole inimesed need enam, kes nad muidu oleks (tegeled pidevalt oma pahega, mitte enesega). Lapsena (olen tglt juba 26) on raske see, et kui kodus käin, siis on pidev kraaklemine, mida ma lihtsalt ei suuda taluda, mul tekivad juba värinad sellest üle keha...lähen lihtsalt nii närvi. Ma tahaks kuidagi oma vanemaid aidata, aga ei tea, mis otsast alustada? Infoks veel niipalju, et hetkel on neil mõlemal töö olemas, et mingi kindel ja püsiv asi, mille nimel, end kaineks saada on olemas.
Tänan juba ette!
Ene Raudla
Kliiniline lapsepsühholoog, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 26.10.2010 kell 14:30
Tere.
Probleem, millest kirjutate kannab nimetust kaassõltuvus. Teie isal on alkoholiprobleemid, ta on alkoholsõltlane.
Sõltlase lähedasest võib saada kaassõltlane, kes toetab sõltlast tema tegevuses, olgu teadlikult või alateadlikult. Lähedase meeleheitlikud pingutused sõltlast päästa võivad osutuda hoopis sõltuvuse toetamiseks, sageli pole ei lähedasel ega sõltlasel neist protsessidest aimugi.
Kui sõltlase elu määrab tema sõltuvusaine, näiteks alkohol, siis kaassõltlase elu määrab sõltlane.
Pia Mellody oma raamatus "Kaassõltuvus" ütleb: „See, mis on alkohol või narkootikum sõltlase jaoks, on sõltlane partneri jaoks; millalgi hakkavad kogu lähedase mõtlemine, tunded ja tegevus keerlema ümber sõltlase: kuidas ma saan teda aidata, mida ma pean tegema, et ta enam ei jooks, kuidas saan takistada, et ümbrus midagi ei märkaks?”
Omaksed kannatavad pigem vaikides, seepärast nende probleeme esialgu ei tajuta. Sõltlane häbeneb mõnikord, lähedane alati. Teie ema on ilmselt aastaid kannatanud isa alkoholisõltuvust, sellest ka pidevad tülid ja riiud.
Kaassõltlasi kirjeldatakse kui inimesi, kel on vajadus hoolitsuse ja tähelepanu järele, nende enesetunne on sõltuvuses ümbritseva maailma reaktsioonidest, nad orienteeruvad oma tegevuses teistele.
Kaassõltuvuse aluseks on rahuldamata igatsus armastuse järele ja hirm saada maha jäetud. Selle hirmu tõttu võtavad kaassõltlased enda kanda vastutuse teise käitumise eest. Paljud kordavad oma lapsepõlve suhtemustrit. Soojuse ja turvalisuse puudumise eest oma lapsepõlveperes peavad nad süüdlaseks ennast.
Sõltuvus on perehaigus.
Enamiku lähedaste elu on sõltlase sõltuvusest mõjutatud. Sageli on nende koorem raskemgi kui sõltlasel. Peale mure alkohooliku tervise ja elu pärast vaevab lähedast pidev ülekoormus: vaid tema õlul on laste kasvatamine ja majapidamine, rahaasjad jne. Sageli on lähedastel kehalisi kaebusi ning nad vajaksid samuti abi ja ravi nagu sõltlanegi.
Sõltuvussuhted käivad teatud mustri järgi: sõltlane libiseb üha sügavamale sõltuvusse ja kaassõltlane püüab teda päästa. Mida rohkem sõltlane käest ära libiseb, seda suuremad on kaassõltlase enesesüüdistused ja pingutused. Aastate kaupa niimoodi elada on tohutult väsitav, lootus ja meeleheide vahelduvad pidevalt ja üha kiiremini. Et väljapoole head mainet säilitada, kurnavad kaassõltlased ennast kuni endast loobumiseni. Mõnikord lõpeb see nõiaring ka kaassõltlase jaoks sõltuvusega.
Kaassõltlased seovad ennast sõltlasega naiivsusest, abitusest või südametunnistuse sunnil. Nad arvavad, et kui nad sõltlast piisavalt armastavad või toetavad, siis ta muutub: piirab joomist või lausa lõpetab selle. Jäävad pettumus, nördimus, viha, meeleheide, kurbus, süü-, kahju-, lootusetuse ja väljapääsmatuse tunne. Tulemuseks võivad olla psühhosomaatilised haigestumised. Ning mis kõige kurvem, kaassõltlased ei aita oma abiga tegelikult ei ennast ega haiget.
Alkoholismi on väga raske mõista, ka sõltlane ise ei mõista, mida ja miks ta teeb. Süüdlast ei tasu otsida, sest alkoholism on haigus, mitte iseloomu nõrkus. Ravima saab alkohoolikut asuda vaid siis, kui ta hakkab ise oma käitumise tagajärgede eest vastutama. Nii et ainult alkohoolik ise saab teha otsuse kaine eluviisi kasuks. Seni, kuni lähedased eiravad seda fakti, keeldub alkohoolik oma käitumise reaalseid tagajärgi nägemast ja joob edasi.
Lähedased peavad olema valmis küsima endalt, kas nad aitavad alkohoolikut tõele näkku vaadates ja tunnistades, millega on tegemist.
Kui lähedased on jõudnud probleemi tunnistamiseni, tuleb neil järgmisena mõista: aidata saab sõltlast vaid mitteaitamise abil. See ei tähenda, et haigel lastakse lihtsalt aina sügavamale langeda, vaid et sõltlane peab ise võtma vastutuse oma käitumise eest. Ainult nii õnnestub tal oma haigus tegelikult ära tunda.
Aidata saab sõltlast alles siis, kui ta ise tõepoolest tahab oma sõltuvusest vabaneda. Lähedased peavad aga hakkama õppima elama oma elu, mitte sõltlase oma.
Te saate oma vanemaid aidata mitteaitamise kaudu. Ema peab hakkama oma elu, leidma sellele mõte.
Sõltuvust ravivad terapeudid soovitavad lähedastele: ärge tundke ennast süüdi, teie pole selle eest vastutav, kui teie vanemad või partner joob. Sõltlane peab ise oma probleemi ära tundma ja spetsialisti poole pöörduma. Sõltlane pole tahtejõuetu, südametu ega kuri, vaid sõltuv. Lubadusi ja häid kavatsusi ei suuda ta pidada.
Olete oma vanemate täiskasvanud tütar. Saate määratleda täpsed piirid, millega Te lepite ja millega mitte, ning öelda konkreetselt, mida tähendav vanemate alkoholi tarvitamine teie jaoks.
Emal ei ole veel alkoholisõltuvust välja kujunenud, kuid ta on sinnapoole teel. Elu alkohoolikuga võib viia depressiooni. Tema mõõt on täis, ei suuda enam. Teie vanemad saavad ise enda elu muuta kui nad oma probleemi tunnistama hakkavad. Teie ei saa võtta vastutust nende eest.
Kindlasti soovitatakse kaassõltlastel hakata tegema midagi enda jaoks. Kõigil on õigus õnnelikult ja rahulolevalt elada, ka neil, kelle lähedane on sõltlane.

Lugupidamisega
Ene Raudla

6 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!