Olen probleemi ees , mida ei oska ise lahendada. Asi selles, et mul on tütar, kellega ma ei ole kohtunud 16 aastat. Läksin elukaaslasest lahku, kui laps oli veidi üle aasta vana. Mind ta ei mäleta kindlasti. Käisin koolis ja eks hakkas sebima teisega- käisin kodus- ainult nädalavahetustel. Aeg oli ka selline, et telefoni meil polnud (90-ndate algus- moblad internet vaid unistus), seega nädala sees suheldaei saanud. Ühel päeval siis olid minu asjad ukse taga. Elasin eksi ema majas kõigele muule lisaks. Lapse ema ütles, et teeme oma suhtes vaheaja.Veidi aja pärast küsis ta minu nõusolekut, et laps võtta oma st.ema perekonnanimele.Ansin nõusoleku. Paari aasta pärast abiellusin, sündis laps, olen õnnelikus abielus.Ka eksil on teine laps selle mehega , kes mind nö. välja vahetas. Praegu elame mõlemad oma peredega ühes väikelinnas- üks ühes, teine teises linna otsas.
Umbes kaks aastat tagasi kohtusin lapse emaga ühel üritusel. Istusime siis ja küsisin, et millal saan kohtuda oma tütrega.Ma ei olnud eksiga tegelikut rääkinud kogu selle aja- peaaegu siis 16 aastat. Sel õhtul jäi jutt katki, me ei jõudnud kuhugile oma vestlusega. Varsti saatis ta mulle meilile tütre põhikooli lõpupildi, mis murdis mind täielikult. Ma olen eksiga nüüd vahetanud meile. Kuid jutt mis sealt tuleb on põiklev. Algul, et tema tervis on vilets ja ei tea mis saab .Siis halveneb tema emal tervis. Siis tuli ta välja sellise versiooniga, et oli tütrega ääri veeri rääkinud sellel teemal, kuid kellegi kolmanda võtmes-situatsioonikirjeldus oli sama nagu meil. Selle peale oli tütar avaldanud oma arvamust, mis oli olnud "sellise isa vastane " ja lisaks tema kommentaar, et kas sellist kohtumist tahadki.
Siiani olen austanud lapse ema tahet, et mina ei võta ise lapsega ühendust, kuid kaua võib oodata. Laps ei tea oma tegelikku isa-sünnitunnistusega mis on ainuke paber, laps kokku ei puutu(see on kindlasti seitsme luku ja riivi taga).Teismelised, ei ole ka riik.ee portaali külastajad, kus kõik kirjas. Olen pakkunud talle võimalus minna üksi või ka koos nõustaja jutule, et saada abi. Vastus on ei. No ma ise kardan ka seda kohtumist oma tütrega. Ma ei sea endale kõrgeid lootusi, kuid lapse seisukohast on õiglane, et ta teaks tõde ja tegelikke vanemaid. Kõigele muule lisaks võin ma seoses oma tööga temaga kokku puutuda juhuse läbi või lihtsalt kokku põrgata linnas, kus nägupidi teavad tegelt kõik kõiki.
Jutt sai nüüd pikk ja segane, kuid mure on suur, mis ei ole seotud ainult minu ,vaid mitme teise inimesega. Ma ju ka tegelikult kardan seda reaktsiooni mis sealt tuleb, kuid millal on siis õige aeg. Kuidas käituda, mida teha?
Soov kohtuda oma tütrega - kuigi te pole teda 16 aastat näinud - on loomulik.
Iga laps on kokku pandud isast ja emast, ja see on kindlasti midagi enamat kui bioloogiline fakt. Just seetõttu on lapse lahutamine ühest vanemast nii traagiline. Kui üht vanemat perepildil pole, on pilt poolik. Teie olete oma lapse perepildilt küll puudunud, kuid ilmselt on seda tühja kohta täitnud lapse ema uus elukaaslane, kes on puuduvat isaarmastust asendada ja kompenseerida aidanud.
On palju küsimusi, millele peaksite enda sees vastuseid otsima, enne kui kohtute tütrega. Sest tütar küsib kindlasti: kuidas see ikkagi juhtus, et sa mind üldse vaatamas ei käinud ega minu emaga kontakti ei võtnud? Kuidas sai võimalikuks, et nii läks tervelt 16 aastat? Ja mille pärast sa mu lõpuks üles otsisid, miks just nüüd? Oleks hea teada, millist lugu tütre emast ja teist endast ning teie ühisest lapsest räägiksite oma nüüd juba täiskasvanuea lävel olevale tütrele.
Usun küll, et iga laps peaks teadma, kes on tema tegelik isa. Ent selge on, et kui see kohtumine kord toimuma saab, on see kõigile osapooltele valusaid tundeid kaasa toov. Kui tütar teie olemasolust üldse midagi ei tea, on selle teadasaamine omamoodi šokeeriv. Samuti on tütre ema keerukas olukorras, sest on varjanud lapse eest väga olulist fakti. Ehk peaksite kõige enne lapse emaga läbirääkimisi pidama – oma suhteid selgendama, tagantjärelegi oma asjad selgemaks rääkima ja kokkuleppeid tegema, mil moel sellest olukorrast välja tulla.
Tütar on juba piisavalt suur, et ise otsustada, kuidas teisse suhtuda. Mõistagi oleks hea, kui ta teie ja oma ema selgitusi kuulates mõistaks, et teil kummalgi olid omal ajal omad põhjused võtta vastu just seesugused otsused, teha nimelt sellised valikud. Kuigi minevikku on võimatu muuta, toob mõtlemine sellele, mis kord oli ja mis kõik oleks võinud teisiti olla, kaasa süütundeid, pahameelt, pettumust... Peaksite olema valmis oma raskete tunnetega kohtuma ja nendega toime tulema.
Võib ju ka juhtuda, et nii nagu teie ütlesite omal ajal lahti tütrest, ütleb tema nüüd lahti teist. Loomulikult – mitte tingimata. Mõistmine ja andestamine võivad võtta aega, ja kiirustamine ning taganttorkimine siin võib asja ainult hullemaks teha. Selge on see, et kõik te vajate uue olukorraga harjumist-leppimist. Selgus ja ausus on kindlasti vajalikud, et selles olukorras toime tulla.
