Olen mures ja tunnen et ei saa enam oma tütrega suheldud. Ta on ilus ja tore tüdruk. Sõbrad temast kõik vanemad 18-20. Kodus on ta niipalju kui hädavajalik- kõige paremal juhul tuleb kella 22ks, tavaliselt ikka hiljem. Hommikul enne kooli sööb ja koolist tulles ka heal juhul sööb ning kohe välja. Aega veedab ta kas poiste ühiselamus või nn klubis, kus jälle poisid teevad bändiproovi ja suitsetavad. Tema oma jutu järgi veel ei suitseta, kuid passiivne suitsetaja on ta väga tugev. Riided haisevad ja ise haiseb suitsu järgi. Olen katsunud temaga rääkida, koos isaga loomulikult ja ka üksi, tema ei leia et ta teeks midagi valesti või peaks rohkem kodus olema. Hinded enamvähem korras, tema jutu järgi loomulikult. Mina aga arvan et kahed ei ole korras hinded, isegi siis mitte kui nad ära parandada. Koolist tuli käskkiri põhjuseta puudutud tundide kohta. Seda ma küll arvasin aga kurvaks tegi see mind ometigi, teda aga mitte ! Kodus on tal neli väiksemat õde-venda kellega eriti millestki suhelda pole. Tõsi kaks korda nädalas toob ta kaks väiksemat lasteaiast koju, kuna tee neil praktiliselt üks. Ainus sõbranna on tal" hästi tore" 17a tüdruk kes on juba kaheksandas klassis täiskasvanute koolis. Elame väikses külas kus huvialaringid ka temale ei sobi. Kaks korda nädalas on kehaline kasvatus ja peale seda ainult ai-ai kuid ega siis ometi vabal ajal ennast aktiivselt liigutada pole mõtet Ehk teile ei tundu asi nii must kui mulle kuid olen ahastuses ja väsinud temaga rääkimisest ning suhtlemisest, ei jõua enam.
Teil tõesti on suur mure. Kindlasti leiavad ka paljud teised teismeliste vanemad selle olukorra endale tuttavana.
Teismelise eas hakkab nooruk iseseisvuma ning esikoha hõivavad sõbrad ja seltsielu. Selles vanuses on hästi oluline teiste (eakaaslaste) arvamus, eeskuju (kes ja mis on pop ja mis mitte), seltskond kuhu kuuluda (olla grupi liige, olla „IN” jmt. Samuti on see aeg, kus tavaliselt on esimene poiss, esimesed suudlused, esimene südamevalu, aga ka kokkupuude alkoholi, suitsetamise ja kõige sellega, mis on n-ö täiskasvanute elu osa (ja mitte alati see parem osa). Kõik on uus ja huvitav. See on iseenda otsimise ja leidmise aeg. Seetõttu on hästi oluline, et lapsel oleks tugi, kellele sellel ka nende enda jaoks segasel ajal toetuda (kuigi nad ise väljendavad sageli hoopis vastupidist). Nagu Gertrud oma kirjas ütleb, teismeline tunneb end 100%-liselt täiskasvanuna ja ei mõista (ning sageli ei kannata) kui teda koheldakse lapsena. Sellest kerkivad ka paljud tülid.
Vanemana muretseme ja meie mure on ju igati õigustatud, tegemist on meie lapsega, kellele tahame ainult parimat. Samas igasugune moraalilugemine, käskimine, karistamine, n-ö liistupealevõtmine jne mõjub teismelisele enamasti sama palju kui seinale rääkimine. Pigem tõukab see teda veelgi kaugemale ja teeb neid asju, mis ära keelati salajas.
Mida siis sellises olukorras teha? Nõustun siinkohal täiesti Gertrudiga, et kõige alus on püüda koos leida olukorrale lahendusi, teha kokkuleppeid (mitte, et mina ütlen ja sina teed, vaid koos lahenduste leidmine). Nagu te Otiver ütlesite, olete püüdnud tüdrukuga korduvalt rääkida ja olete juba täiesti väsinud. Kirjutate väga elavalt sellest, kui kurb olite, kui koolist tuli märkus põhjuseta puudmiste kohta. Öelgegi tüdrukule seda mina sõnumina „Sain täna koolist teate, sinu puudumiste kohta ja olen selle pärast väga kurb, õnnetu… Mul on suur mure sinu pärast…” Oluline on kuulata ka teismeline ära ja püüda teda mõista (sealjuures vältige hinnanguid ja süüdistusi: millele sa küll mõtlesid, sa oled nii laisk, sa lähed hukka, lõpetad nagu su sõbranna jne…. Süüdistused teevad olukorra ainult hullemaks. Kui mõlema vajadused (teie kui vanema ja teismelise) on teada, siis püüdke üheskoos leida olukorrale lahendus (nt selgub, et tütrel on igav kodukülas siis mõelda koos, mis variandid on olemas, mida ta saaks teha… käib kaugemal trennis, kinos, viite autoga ta linna jne, Kui probleem kojutulemise kellaaeg, siis proovige jõuda kokkuleppele kojutulemise aja suhtes jne).
Sageli taanduvad aga paljud teismeliste ja vanemate probleemid väärtushinnangute erinevusele (lapse jaoks ei ole kool oluline, laps suitsetab, värvib juuksed ära, ei taha trennis käia, paneb nabarõnga jne). Lapse käitumine on meile vastuvõetamatu aga tema käitumisel ei ole konkreetset käegakatsutavat mõju meile. Neid olukordi on tõesti väga raske lahendada. Üks võimalus on vanemana vaadata üle enda väärtushinnangud: kas ma suudan tema arvamust aktsepteerida ja muutma iseenda suhtumist (kas ta ikka peab tingimata kuskil huviringis käima jne)? Kui aga olukord teie jaoks ei ole mittemingil juhul vastuvõetav, siis proovige kasutada ka siinkohal probleemilahendust ja kuulamist. Samuti saate konsulteerida ka, mis on passiivse suitsetamise võimalikud tagajärjed jne (oluline, et see ei muutuks moraaliloenguks).
Jah teismelisega elu võib olla väga keeruline. Samas paljude probleemide põhjused peituvad ka meis endis, püüame nende eest ära otsustada, ütleme mida teha ja mida mitte, keelame ja käsime, seame ranged piirid, püüame (jõuga) suunata teda sinna suunda, kuhu me arvame, et ta peaks minema. Alati tasuks endalt kõigepealt küsida: kuidas mina ennast sellises olukorras tunneksin, kui keegi minuga nii käituks?
Nagu Gertrud ütles, kuida saavutada lapse usaldust... pikkamööda... ja mitte ette heites, vaid püüdes koos lahendusi leida.
Jõudu ja kannatlikku meelt!
Elame väikses külas kus huvialaringid ka temale ei sobi. Kaks korda nädalas on kehaline kasvatus ja peale seda ainult ai-ai kuid ega siis ometi vabal ajal ennast aktiivselt liigutada pole mõtet 
jmt. Samuti on see aeg, kus tavaliselt on esimene poiss, esimesed suudlused, esimene südamevalu, aga ka kokkupuude alkoholi, suitsetamise ja kõige sellega, mis on n-ö täiskasvanute elu osa (ja mitte alati see parem osa). Kõik on uus ja huvitav. See on iseenda otsimise ja leidmise aeg. Seetõttu on hästi oluline, et lapsel oleks tugi, kellele sellel ka nende enda jaoks segasel ajal toetuda (kuigi nad ise väljendavad sageli hoopis vastupidist). Nagu Gertrud oma kirjas ütleb, teismeline tunneb end 100%-liselt täiskasvanuna ja ei mõista (ning sageli ei kannata) kui teda koheldakse lapsena. Sellest kerkivad ka paljud tülid.