Peale keskkooli lõpetamist mõtlesin, et võtan aasta vabaks, lähen tööle ja aasta pärast jätkan õpinguid. Nüüd kui oli käes hetk, kui pidin tööle minema, siis tekkis mul tohutu hirm- ma ei taha tööle minna, sest ma tundsin, et ei ole veel valmis. Tehti esimene tööpakkumine ja ma ei suutnud seda vastu võtta. Mul on rahutu tunne sees, mul ei ole söögi isu, nutan päevas mitu korda, sest ma ei tea, kuidas iseendaga toime tulla. Perekond, elukaaslane toetavad ja ütlevad, et see ei ole maailma lõpp, kui ma esimest tööpakkumist vastu ei võtnud, aga siiski mind häirib miski ja ma ei suuda rahuneda- midagi oleks nagu nii valesti ja see ei lase mul rahulikult elada ja rõõmu tunda.
Seisate silmitsi suure hirmuga, mis on röövinud teie hingerahu ja elurõõmu. Te olete astunud esimese suure sammu selle hirmuga hakkamasaamisel seda kirja kirjutades. Jääb mulje, et teie sees on nagu mingi suur pundar, mida tuleb hakata lahti harutama. Teil on laias laastus kolm võimalust, kuidas seda teha: iseseisvalt foorumite ja raamatute abiga (nõuab head enesedistsipliini ja järjekindlust), heade sõprade abiga (kelle ees te ei karda end avada ja kes teist tõeliselt hoolivad) või spetsialisti-nõustaja abiga (spetsialist aitab mõista, kuidas sellised hirmud tekivad ja mis seda ülal hoiavad, aitab oma küsimustega tekkinud pundart lahti harutada, aitab olla järjekindel ja mitte alla anda). Loomulikult võib neid erinevaid viise kombineerida.
Hirmud tulenevad alati meie mõtetest. Mõtted omakorda tulenevad meie varasematest kogemustest, kuuldust-nähtust, meie hoiakutest ja ellusuhtumisest, meie enesehinnangust jne. Seega esimese sammuna võiksite ennast jälgida ning kui märkate sümptomit (N: kui hakkate nutma), siis võtke nagu vaatleja roll oma mõtete suhtes ja püüdke tabada seda pisikest ülikiiret mõtet, mis vahetult enne nutma puhkemist teie pead läbis. Kirjutage see mõte üles ükskõik kui tobe ta ka ei tundu. Koguge neid mõtteid sedamoodi paari päeva jooksul ning seejärel saata neid üle lugedes analüüsida, millele need viitavad. Need mõtted on alles pinnavirvendus, mis viitavad sügaval teie sees asuvale ühele või kahele veendumusele. Kuna need veendumused põhjustavad hirmu, siis ei ole nad teile teie elus abiks ning teil oleks vaja lähemalt uurida, kas see, millesse te usute on tõsi või mitte. Selleks võib korraldada eksperimendi, küsitleda teisi inimesi, koguda fakte vms. Et jutt ei jääks väga üldiseks fantaseerin siia ühe näite: mõtted – ei tule välja, olen loll, ta ei hooli minust. Need mõtted viitavad veendumusele – ma ei ole midagi väärt. Kui inimene usub, et ta ei ole midagi väärt, siis kuna tähelepanu on valikuline, märkab ta ainult neid asju, mis tema uskumust kinnitavad. St. ta märkab olukordi, kus tal ei tule välja, kui ta midagi ei tea, seda, et teised ei tee temast välja. Märkamata jäävad vähemalt sama tihedasti ettetulevad olukorrad, kus ta oskab ja teab, kui teda hinnatakse ja tunnustatakse. Kõik see omakorda süvendab veendumust, et ma ei ole midagi väärt ning sümptomid muutuvad aina ägedamaks. Et olukorrast välja tulla on vaja see nõiaring katkestada. Selleks on üks võimalus see, et hakata endale üles kirjutama positiivseid olukordi (kui ma midagi hästi tegin, kui ma oskasin, kui minusse hästi suhtuti). Võib küsida teiste inimeste käest, kuidas neil selle asjaga on ja kuidas nemad toime tulevad. Kui on piisavalt tõendeid, et tegelikult on minus positiivset rohkemgi kui negatiivset, peaks olema tekkinud motivatsioon oma uskumust (ma ei ole midagi väärt) muuta. Seda ei olegi aga nii lihtne teha, sest me oleme pikki aastaid harjunud mõtlema ühte moodi. Siin on vaja järjekindlust. Palju häid nippe ja mõtteid, erinevaid viise kuidas seda teha, leiate Mia Törnblomi raamatust „Enesehinnang!“, mis on kirjutatud isiklike kogemuste põhjal ja väga praktilisel viisil.
Seega, kõigepealt tuleb teil jälile jõuda sellele, milline(sed) veendumused teie hirmu põhjustavad. Järgmise sammuna tuleb neid veendumusi testida ja sõnastada sellised, mis teid elus aitavad. Viimase sammuna tuleb need veendumused omaks võtta ja oma ellu integreerida. See on kõige raskem ja pikaajalisem osa sellest protsessist. Kui see kõik siiski liiga keeruline või raske tundub, siis pöörduge kindlasti nõustaja poole. Tasuks saate tagasi oma elurõõmu ja hingerahu ning te saate oma eluga püstipäi edasi minna. Pealehakkamist teile!
