Tere.
Olen katkise hingega vana ema. Mul on üks tütar, varsti saab ta 30 ja mul on tunne, et ta vihkab mind. S on meie ainus laps. Minu abikaasa suri mitu aastat tagasi, seega on mu tütar minu jaoks nüüd ainuke lähisugulane. Noorena oli S vaikne ja rahulik tüdruk, kes veetis suurema osa ajast kodus. Ma ei ütleks ka seda, et meil oleks temaga probleeme olnud, kui ta oli murdeealine, mingit teismeea mässu tal polnud. 20aastaselt kolis ta kodust ära teise linna ülikooli ühiselamusse. Ülikooli lõppedes kohtus ta välismaa mehega ja nüüd elabki välismaal. Ja nüüd, viimaste aastatega on meie suhe väga halvaks muutunud. Halvaks seetõttu, et mu tütar on mulle selgeks teinud, kui halba elu me isaga talle pakkusime ja ta viskab seda mulle kogu aeg kas otse või vihjetega ette. Eelkõige sööb teda seest see, et ta oli meil ainus laps. Ta ütles mulle, et mitte ükski laps ei tohi kasvada üles õdede-vendadeta. Et ta tunneb end halvasti sellepärast, et tal ei ole ka nüüd täiskasvanuna õdesid ega vendi, kelle juures külas käia ja kes oleksid omad. Ma hakkasin siis ka asjale järgi mõtlema ja näen, et me tegime tõesti valesti, et rohkem lapsi ei saanud. Mingit haigust meil ju polnud. Ma olen nii murest murtud. Tütar elab välismaal ja kui ma temalt küsin, millal ta jälle siia tuleb, siis ta vastab, et tal pole kellegi jaoks siia tulla, kui ainult minu pärast ja see on talle kohustus. Ja siis ta jälle ütleb, et kui mul oleks mitu last olnud, siis käiksid nemad ka minu juures ja tema kohustus ja vastutus minu vanaduspõlve eest poleks nii suur. Ja jälle tunnen ma suurt süüd. Ma ei taha talle midagi ette heita, aga peale tema mul ju tõesti kedagi ei ole. Ma näen, et see teeb talle väga haiget, et ta kasvas üles täiskasvanute keskel. Tal on juba kolm last ja ikka ja jälle rõhutab ta, kui oluline on see, et peres on mitu last. Ja mina kuulan siis pisarsilmil seda pealt. Palun öelge mulle, kuidas ma nüüd üksinda edasi elan. Tütar ütles, et nemad üle kahe korra aastas siin käima ei hakka. Pilte saadab ta küll jah iga kuu mitu tükki, aga neil pole aega kogu aeg siia sõita. Mida ma siis vahepeal üksi teen? Nüüd olengi viimasel ajal nutnud oma sündimata laste pärast, kes käiksid mind kordamööda vaatamas. Kuidas vähendada tütre valu? Ma ju näen, et ka talle teeb see haiget, et ta mulle niimoodi alati ütleb, aga oma isale ta ei saanudki öelda, kui valesti kõik on olnud, ja ta ei tahtnud, et minagi suren teadmisega, et mu laps on õnnelik olnud, kui tegelikult on tal suur valu ja viha hingel. Mulle teeb haiget ka see, kui kuulen ja näen, et sõbrannadel on mitu last ja need käivad oma vanemaid kordamööda või siis kõik koos vaatamas. Küll neil on toredad ja jõulud ja sünnipäevad. Nüüd ma näen tõesti, mida mu tütar väikse pere õnnetuse all mõtleb.
Aitäh, et sain end tühjaks rääkida.
L.(60+)
Aitäh, et jagate oma elu, kogemust ja tundeid, mida hetkel tunnete. Usun, et paljud emad kogevad midagi sarnast erinevatel eluperioodidel mõni siis kui laps on teismeline, mõni hiljem. Kui inimene, kelle eest me oleme emana hoolitsenud ja keda nii väga armastame, pöörab meile mõnes mõttes selja ning selgub, et tema arvates, ei ole me suutnud pakkuda talle täiuslikku lapsepõlve või vastata tema olulistele vajadustele. See tõdemus on kurb ja valus mõlemale.
Samal ajal ongi elu seatud nii, et teismeeas on lapse nö kohus lasta lahti oma perekonnast, et oleks võimalik hakata looma oma elu. Arenguliselt on vajalik, et noor inimene ehitaks oma pere ja sünnitaks oma lapsed, et need siis aastate pärast jälle kodust lahkuksid ja oma teed läheksid. Siin saavad kokku emaks olemise rõõm ja valu. Te näete, kuidas Teie tütar on ülikooli lõpetanud, tal on mees ja kolm last. Ta on loonud oma elu. Ta on andnud edasi elu, mida Teil oli võimalus talle anda.
Ja siiski tundub kurb, kui lapsed pesast lahkuvad. Te küsite, et kuidas saaks tütre valu vähendada. Esiteks ma ütleksin, et see on tema hinges olev valu ja sellega saab tulla toime vaid tema ise. Teie saate toetada seda valu põhjalikult ja tundlikult kuulates kui Te seda jaksate või tahate. Te ei saa võtta vastutust tütre tunnete eest, saate lihtsalt lubada tal väljendada oma tundeid. Tihti tuleb sellise suure valu tagant välja armastus, kui seda valu on piisavalt kuulatud. Võite lihtsalt öelda: ma saan aru, et tunned end üksikuna, kuna me tegime isaga otsuse mitte saada rohkem lapsi või sulle tundub, et sinu elu oleks olnud parem, kui me oleksime teisiti elanud või hoopis ma näen, et sul on raske andestada neid vigu, mida ma olen sinuga seoses teinud . Võite oma tundeid väljendada otse, ilma seletamata, miks te tegite nii ja naa. Võite öelda näiteks midagi sellist: Mul on kurb sellele praegu mõelda ja kahju vaadata sind õnnetuna, siis ma tegin nii nagu ma siis oskasin, täna teeksin ehk midagi teisiti jne. Selline siiras ja kannatlik suhtlemine võib luua mingi uutmoodi sideme teie vahele, kuid vabaks laskmise valu jääb vist ema rolli juurde siiski.