Olen SinaMina foorumit pidevalt lugenud, siin on erinevate teemade all ikka midagi enda elustki tuttavat ning asjakohast nõu on hea lugeda.
Veidi ka enda taustast. Enda arvates olen üles kasvanud küllaltki autoritaarses peres. Inimesed kiidavad minu lastetuba, viidates, et olen viisakas, taktitundeline... aga see on vaid kätte õpitud mask, sisemiselt ma lausa jälestan vahel iseenda käitumist, seda vaga ja toredat, ehkki aus tunne sisemuses on risti vastupidine. Lihtsalt see käitumine istub nii sees, et midagi negatiivset ning ebameeldivat ei eksisteeri.
Enda laste kasvatamisel tahaksin eelkõige, et nad oleksid sisemiselt õnnelikud ja neil oleks olemas see sisemine vastutustunne, aga samas ka julgus ennast kehtestada teisi arvestaval moel.
Lugesin suure uudishimuga palju kõneainet tekitanud M.Winterhoffi raamatut. Ausalt öeldes tekitas see minus tohutut segadust. Ja seda mitte seepärast, et ma üldse ei nõustuks seal kirjutatuga. Raske on eirata fakti, et raamatu on kirjutanud äärmiselt haritud mees, kellel suured kogemused psühhiaatria vallas ning kauaaegselt uurinud laste psüühikat...
Kas ma olen jõudnud õigele arusaamisele, et sisuliselt vastanduvad Gordoni ja Winterhoffi teooriad omavahel peaaegu täielikult?
Sooviksin väga lugeda perekeskuse spetsialistide kommentaari sellele raamatule.
Lugesin ka raamatut suure huviga. Umbes 60. lehekülje peal tekkis nõutu ja isegi ärritunud tunne - hea küll, maailm võib olla huku äärel, aga mida siis ikkagi autor teha soovitab? Kuidas lapsi kasvatada? Alles peale seda hetke hakkasid tulema mõningad konkreetsemad näpunäited, kuid peamiselt keskendub autor minu meelest põhjuste analüüsile, mis ongi raamatu eesmärk.
Olen juba päris mõnda aega aktiivselt Gordoni perekooli teinud ja oma isiklikus elus pean neid oskusi väga olulisteks. Winterhoff ei vastandu minu meelest sugugi Gordonile. Pigem annab ta selgitusi, miks näiteks aktiivne kuulamine ja kehtestav mina-sõnum võiksid lapse arengule kasuks tulla. Ta ei ütle seda küll otse välja. Vaid paaris kohas oli juttu lapse kuulamisest ja talle oma vajadustest rääkimisest. Paaris kohas rääkis autor ka füüsilise ja emotsionaalse karistamise halvast mõjust.
Mõned näited, kus Winterhoffi ja Gordoni mõtted võiksid minu meelest olla sarnased. Winterhoff peab kõige aluseks lapse arengu iseärasuste mõistmist. Sama on ju ka Gordoniga. Mida väiksem laps, seda lühem jutt. Või näiteks väikelapse puhul, kes ei suuda vastu panna loomulikule uurimistungile, on kasulikum keskkonna muutmine, mitte lõputute mina-sõnumite andmine. Kui täiskasvanu ei tea lapse arengu iseärasusi, siis on tal ka raske last mõista ning vastavalt käituda.
Või näiteks 5.peatükis räägib autor partnerlussuhtest lapse ja vanema vahel ning selle hukatuslikust mõjust. Laps vajab normaalseks arenguks täiskasvanut kui juhti, kes seab piirid. On normaalne, et lapsed testivad piire. Kui aga vanem muudkui järgi annab, sest laps on "isiksus, kes suudab teha iseseisvaid otsuseid", siis on lapsel väga ebaturvaline olla. Temalt nõutakse rohkem, kui ta teha suudab. Ka Gordon peab piire oluliseks. Reegleid saab kehtestada näiteks võitja-võitja meetodiga või mina-sõnumeid kasutades.
Gordoni järgi peab vanem arvestama reegleid kehtstades enda ja lapse vajadustega. Minu kogemuse põhjal tekibki siinkohal paljudel lapsevanematel vääriti mõistmine, sest jällegi ei teata lapse arengut. Vanemad arvavad sageli, et igasugused piirid on last ahistavad, sest lapsed enamasti ikka protestivad, kui neilt midagi nõutakse. Ei teata aga seda, et tegelikult on piiride katsetamine arengu normaalne osa ning tuleb vaadata veidi kaugemale. Piirid annavad lapsele turvatunde ja oskuse ka edaspidises elus teistega arvestada ning seeläbi õnnelik olla. Reeglite puudumine aga on lapsele väga koormav, mis tekitab juurde veelgi sügavamaid käitumis- ja emotsionaalseid probleeme.
Veel mõtteid. Nii Winterhoff kui ka Gordon peavad minu meelest oluliseks, et vanemad oleksid endaga kontaktis, tunnetaksid oma vajadusi ja neid väljendaksid. Kui vanem seda mingil põhjusel ei suuda, siis tekib näiteks sümbiootiline suhe (laps on vanema kehaosa), mis on lapsele väga traumeeriv. Sellest kirjutab Winterhoff 7.peatükis.
Ja veel. Kui vanem ei ole enda vajadustega kontaktis ja ise õnnelik, siis võib ta hakata last kasutama enda headuse mõõdupuuna. Või siis on vanemal last vaja selleks, et tunda ennast armastatuna (6.peatükk). Mõlemad teed on lapsele jällegi traumeerivad.
Kahe viimase näite puhul on abiks kindalsti vanema enda tassi täitmine ning mina-keele kasutamine. Kui tead oma vajadusi ja suudad neid väljendada, siis saad lapsele õpetada, et ka teistel on tunded ja soovid. Nii saad lapsele õpetada teistega arvestamist, hoolimist ja koostöö tegemist.
Minu meelest on Winterhoff hea lugemine just enne Gordoni raamatute lugemist. See oleks nagu eelmäng Gordonile - Winterhoff kirjeldab põhjuseid ja tagajärgi ning Gordon annab vahendid, et neid vigu vältida. Oma hoogsa ja dramaatilise stiiliga võib autor muidugi lugejates emotsiooni väga suureks ajada, mis omakorda tekitab segadust ning valesti tõlgendusi. Näiteks võib jääda mulje, et lapsi ja tegelikult meid kõiki päästaks jubedast hukust vaid kena keretäis.
Kuid jah. Iga raamatuga on nii, et lugeja vaatab ikka oma mätta otsast. Nii ka mina, kes ma olen ise saanud gordonlikku kasvatust tunda (seda küll alates hilisest teismeeast) ja kes ma iga päev neid oskuseid kasutan, vaatan seda raamatut just gordonliku mätta otsast
Huvitav oleks aga edasi arutada, näiteks selle üle, millised kohad raamatust täpsemalt tekitasid tunnet, et Winterhoff vastandub Gordonile? Kuna raamat on emotsioone ja mõtteid tekitav, siis on huvitav ka edasi arutada
