Tere.
Raske oli oma postitusele õiget pealkirja panna.
Ma ei teagi kas ma ootan ka vastust aga saan ehk südamelt ära rääkida.Mul on kaks last - 10-aastane ja 5-aastane.Ma ei tea kas see on ealine iseärasus või olen mina lapsed nö ära rikkunud aga ma olen nii väsinud sellest,et ma pean neile kogu aeg rääkima mida nüüd ja nüüd teha.Näiteks,et koju tulles hakkan paluma,et pange kogu riided selga (õue minnes,et hakka nüüd palu riidesse panema),edasi palun mine õppima (seda vaja vähemalt 6 kui mitte rohkem korda öelda),edasi nüüd pesema ja magama (sedagi vaja kordi ja kordi öelda).Näiteks söögikohas nad ei tule ise selle peale,et müts peast võtta ja jope seljast.Jälle ma pean neile seda ise ütlema.Ühesõnaga lapsed nagu ise ei tulegi millegi peale vaid nad nagu ootaksgi,et ema neile ütleb mida järgmisena peab tegema (elementaarsed asjad).Ausalt öeldes ma olen sellest nii väsinud.Kuidas küll saada nad nii kaugele,et ise taipaksid,mida peab tegema.See võib tunduda pisiasi aga ma tunnen,et oma laste kasvatamisel olen teinud kuskil vea.
Täiesti arusaadav, et pidev meeldetuletamine ja jälgimine, kas kõik saab tehtud, kurnab ja väsitab. Teeb üsna nõutuks, kui muul viisil asjad ei toimigi. Mida siis teha - on oluline küsimus, kui Te ei soovi sellega leppida ja otsite võimalusi muutuseks. Isegi kui lapsedki meeldetuletustest tüdinud on, võib Teie hoolitsemine neile ikkagi harjumuspärane ja mugav olla. Nemadki ei pruugi teada, kuidas üldse teisiti võiks olla. Laste vanuse tõttu on neil ilmselt ka mõneti erinevad kohustused ja Teie poolt kehtivad nõudmised. Samas võib üks laps teise eeskujul teha nii nagu parasjagu lihtsam ja mugavam.
Paljudel lastel ongi keeruline tähelepanu keskendada ja korraldusi jälgida. Vahel jääb mulje, et nad justkui ei kuuleks hästi. Sel juhul on vajalik enne veenduda, kas kontakt on lastega saavutatud ja kas öeldu nendeni jõuab. Väga kerge on eirata teisest toast või möödaminnes hõigatud korraldust. Minek lapse juurde, silmside rääkimisel, heatahtlik, kuid kindlameelne hääletoon ning konkreetne eneseväljendus on eeldused, et öeldu jõuab lasteni ning võetakse ka arvesse. Mõnikord on vajalik ka küsida lastelt, kuidas nad aru said, mida Te äsja ütlesite.
Nii 10-aastase lapsega, aga paljudel teemadel ka 5-aastasega, on võimalik ja ka vajalik oma häiritusest rääkida (nt. ma olen tüdinenud pidevast meeldetuletamisest ..; ma ei salli kui söögilauas ollakse mütisga) ning seejuures on oluline rääkida oma arusaamadest ning mõelda koos ühisele kokkulepetele, nt üldine kodukord (tuppa minnakseüleriieteta jt). ning päevakava (millal peab olema õpitud ja mis kell on magamaminek). Mõelge koos, kuidas seda kõike oleks parem meeles pidada (reeglid, kava seinale lastele sobivas vormis ja kujunduses vms). Laste kaasatuse kaudu on rohkem lootust ka nende motiveeritusele, et asjad hakkaksid teisiti toimima. Kindlasti on veel oluline, et selline jutuajamine toimuks meeldivas, sõbralikus toonis ja ilma süüdistuste ja hinnanguteta laste enda kohta.
Seejuures oleks hea lastega koos sedagi arutada, mis teha siis, kui reeglitest kinni ei peeta ja asjad õigeks ajaks tehtud ei saa, mida lapsed ise saaksid teha (nende vastutus!), et olulised asjad oleks korras. Võimalik, et osad asjad on jõukohased suuremale, kuid mitte 5-aastasele. Väiksemale võib olla vajalik koos emmega (olulisem on tema kohalolek, kui konkreetne abi) asju teha, nt riidesse panek, asjade koristamine jm toimetuste tegemine. Laps soovib, et tema tegemistele kaasa elatakse.
Kujutan ette, et olete mitmeid erinevaid asju proovinud ja eelkirjutatu ei pruugi optimismi tekitada. Raske ongi anda kindlaid juhtnööre ning garantiid tulemuste kohta. Küll aga võib väita, et lapsed saavad võtta vastutust siis, kui neile antakse selleks järjest rohkem võimalusi. Mis juhtuks, kui Te ei tuleta 6 korda meelde, et on vaja õppima minna? Näiteks teete teatavaks uue arusaama/reegli, et aitate kui laps abi vajab, kuid laps ise otsustab, mis kell ta õpib, kuid nt. kell 9 on magamaminek.
Väga oluline mõju on kordaminekute tunnustamisel rõõmustage koos iga õnnestumiste üle (päevakava toimib, asjad on omal kohal, riietumine toimub ilma meeldetuletuseta jne.). Iga käitumine, mis leiab positiivset vastukaja, soovitakse korrata. Lastele on väga oluline kutsuda vanemates esile heakskiitu, meeldivaid emotsioone.
