Tere,
Ekskaasa käitumine hirmutab, ma ei tea, mida mõelda või kuidas edasi käituda- meie lahutusest on möödas pea 2 aastat. Ometi jääb mulje, et ekskaasa ei ole sellest aru saanud. Me elame erinevates linnades, mina käin tööl, tema istub kodus, sest töölt lasti lahti. Mind ei huvita mida ta teeb, kus käib kellega. Minul on minu elu ja uus igati rahuldust pakkuv suhe. Ekskaasaga on meil ühine laps, kelle tõttu me siiski kokkupuutuma peame.
Hoolimata erinevatest eludest teab minu ekskaasa täpselt kus ma käin, mis kell ma töölt tulen, kellega ma koos olen.
Ja mind häirib see, milleks talle seda vaja teada? Me ei ole ju koos. Ka ei ole ma talle mitte kuidagi vihjanud, et ehk kunagi jälle. See suhe on läbi ja lõpetatud. Vähemalt minu poolt.
Aga mis mind tõeliselt häirib on minu ekskaasa jutt paar päeva tagasi. Tema tahtis minuga rääkida, minul pole temaga midagi rääkida, kõik mis mul öelda on/oli olen mina ära rääkinud. Aga tema hakkas meenutama, kuidas me tutvuse alguses rääkisime, et meil on selline tunne nagu tunneks me teineteist juba ammu. Oli selline jutt, tunnistan. Aga siis keeras tema jutt imelikuks. Ta ütles, et kui me omavahel asju selgeks räägitud ei saa, siis me hakkame uuesti koos elama. Et me olla seda teinud aastal 1700 midagi. Selle peale ütlesin ma talle, et tal on nüüd aeg ära minna ja panin ukse kinni.
Peale lahutust ähvardas ta 2 kuud, et tapab ennast ära, kui ma tema juurde tagasi ei lähe. Üle-eelmise aasta lõpus väitis ta, et on teraapias käinud ja nägi hüpnoosi all olles, meie surnult sündinud last ja et tema ütles, et me hakkame uuesti koos elama. Ka on ta korduvalt ähvardanud, et võtab mult lapse ära.
Ausaltöeldes sellised väljaütlemised tema poolt hirmutavad. Ma ei tea, mida ma tegema pean. Aga olukord ei ole minu jaoks normaalne. Ma ei keela tal last näha, kuus kahel nädalavahetusel on laps temaga. Lapsele ma isa kohta midagi halba ei räägi. Aga lapse isa ütleb, et kui laps on nädalavahetusel tema juures, siis peab ta hakkama juba laupäeval last harjutama mõttega, et homme tuleb tagasi emme juurde minna, ja kui laps koju jõuab, siis ta istub mul süles, ei kallista issit, kui isa ära läheb ja teinekord lööb uksegi nina all kinni.
Ma ei jaksa enam tuuleveskiga võidelda ja ma ei tea kuidas oleks parem käituda, et ta saaks aru, et me elame eraldi elusid. Peale oma ekskaasa käitumise ei ole mul millegi üle kurta. Laps on tragi ja tubli, töö on just täpselt selline, mida teha tahan ja uus suhe toimib suurepäraselt.
Olukord, mida kirjeldate, tundub olevat keerukas.
Ehk võiks abi olla selgemast piiritõmbamisest. Suhted on alati vastastikku tingitud, seetõttu peaksite kindlasti mõtlema ka sellele, milliseid sõnumeid te eksabikaasale annate.
Kirja järgi saan aru, et olete juba sõlminud kokkuleppeid, siiski tundub, et need ei pea. Kui nii, siis tuleb alustada uusi läbirääkimisi, uurida, mis põhjusel ei ole eelmistest võimalik olnud kinni pidada ning teha uusi kokkuleppeid. Kokkulepe ei ole see, et üks ütleb teisele: teeme nii ja kõik. Kokkulepe sünnib teineteise tähelepaneliku kuulamise käigus ja ülekordamised-kinnitused on siin hädavajalikud, sest ikka valitseb oht, et sellest, milles kokku lepiti, saadakse erinevalt aru.
Niisiis võiks (taas) alustada rahulikest läbirääkimistest, kus kummalgi on võrdselt sõnaõigust. Kumbki pool peaks saama välja öelda, mida ta vajab, mida kardab, tunneb, eeldab. Hoiduma peaks süüdistustest ja hinnangutest, rääkima praegusest olukorrast, mitte minevikus toimunust need kunagi olnud (tihti vägagi emotsionaalsed) seigad viivad reeglina toimivatest kokkulepetest kaugemale. Nii jõutakse tihti vaid süüdistamiseni ja lõputute miks-küsimuste esitamiseni, kuid kumbki ei vii edasi. Vastastikkused süüdistused vaid ehitavad seina inimeste vahele.
Abistav võiks olla pigem kuidas-küsimused ja selged kokkulepped, mis on esimene eeldus, et suhted selles olukorras normaliseeruksid. Kokku tuleks leppida asjalikud asjad, näiteks: millise summaga kuus/nädalas isa oma last toetab? Millised kodused reeglid-põhimõtted kehtivad teie juures, millised isa kodus? Millised on tekkida võivad eriolukorrad ja kuidas lahendada neid? Jne.
Teine ja keerukam pool kokkulepetest puudutab suhteid: kes me oleme teineteisele nüüd, kui me oleme oma kooselu lõpetanud? (Lapsevanematena jääte ilmselt seotuks kuni lapse täiskasvanuks saamiseni.) Oluline on selgemaks mõelda, mis oli teie kooselu positiivne pool ning milline see pool, mis teie suhte praeguse seisuni viis. Konstruktiivne viis suhtuda lõppenud suhetesse on ikka see, et kõik hea võetakse kaasa ja see, mis polnud hea, on hea kaasa võtta väärusliku elukogemuse ja õppetunnina. Tähtsaid suhteid ei tohiks oma elust kustutada vaid seetõttu, et need lõppesid mitteootuspäraselt.
Kui suhted on pingelised, on hea kord sõlmitud kokkulepped paberile kirja panna ja neist kinnipidamist ka pidevalt jälgida. Kui kokkulepetest kinni ei peeta, tuleb võimalikult ruttu taas üheskoos maha istuda, uuesti rääkida, uuesti kuulata ja vajadusel kokkuleppeid muuta. See võib tunduda tüütu, kuid see on üks viise, kuidas asjad toimima saada. Võib ju olla, et jõuline ja vihane käitumine (kärkimine, käskiv kõneviis, ähvardused jms) tundub efektiivsem kui läbirääkimised. Ent pikas perspektiivis toimiv, kindlam ja rahulikum tee on siiski viimatimainitu.
Erinevad vajadused viivad lahku, ja oma vajadused on ses olukorras igaühel: teil, teie eksmehel, lapsel... Just ühiste vajaduste leidmise kaudu on tihti võimalik jõuda lahendusteni, mis kõiki osapooli rahuldavad. Millised võiksid olla teie kolme ühised vajadused? On tähtis leida need.
Kui kahtlete mehe vaimses tervises, siis peaksite soovitama tal pöörduda vastava eriala asjatundja poole.
