Olen oma vanemate ja nende juures elava õega väga lähedased, nemad toetasid ja aitasid mind(meid) 2000% kui laps sündis, võtsid väga kõigest osa, mis lapse elus toimus, suvel oleme pikalt-pikalt vanemate suvekodus maal. lapsele on need inimesed olnud väga olulised kuigi elame neist 200 kilomeetri kaugusel.
Mõned kuud tagasi jäi õde väga raskesti haigeks, füüsilisele väga raskele ja teatud hetkel ka eluohtlikule haigusele järgnes aga lisaks väga sügav depressioon, lisandus ärevushäire ja paanikahood. Olukord vanematekodus on täiesti muutunud, nii ema kui õde tarvitavad mõlemad antidepressante ja elu käib üks päev korraga... Ema on aastaid olnud õele elus kõige lähedasem isik ja see suhe on minu meelest ammu olnud ohtlikult liiga sõltuv teineteisest (st veidike on olnud nii,et mu ema ei ole suutnud lasta oma juba lapsest peale haigest lapsest täiskasvanuna lahti ja see laps ei ole saanud ka elus teha iseseisvaid samme - olgu siis julgusetusest või emotsionaalsest seotusest). Samas on nad mõlemad tohutult armsad inimesed, äärmiselt tublid, ja kindlasti ei ole kumki näinud seda asja nii nagu mina kõrval seisjana)
Minul on veidi üle 4.a poeg, elame teises linnas.
Kui õde oli väga kriitilises seisus siis loomulikult ma ei võtnud vanematekoju sõites last kaasa, see oleks olukorra vaid keerulisemaks teinud kõigile. Laps on aegajalt paras rüblik, ta ei oleks aru saanud, miks kõik teistmoodi on...
Nüüd aga olen kimbatuses, mida teha...
Laps tahab ikka külla sõita neile, ja kuigi ta räägib telefonis vanaema ja vanaisa ja tädiga, ei ole ma niiväga rõhutanud et mu õde on haige, sest ma tean kui tundlik on mu õde praegu kõik-võimalike avalduste suhtes. Minu ema kardab, et meie külaskäik mõjuks õele halvasti, et ta tunneks kui palju tema elus on muutunud...
Äkki ta eksib? Äkki oleks just väike laps, kes on minu õesse ka hullupööra kiindunud, talle abiks et oma tumedatest muremõtetest välja saada? Ma olen ise elanud üle elus mitu depressiooni, mõned kergekujlised, paar sügavamat, ma tean kuidas see inimest räsib. Samas on ikka väljapääsemisel olnud nii oluline, et midagi selles hallis maailmas muutub, kuskil tuleb välistõuge, mis aitab oma nõiaringis mõtetest välja saada.
Minu jaoks on raske see, et ma tunnen nagu oleksin oma kodused reetnud, samas ma ei taha lapsele neid ka iga päev meelde tuletada, sest siis hakkab ta tohutult nende järele igatsema ja ootama, millal neid näeb.
Praegu aga ma ei oska üldse arvata kuidas ja kunas on see võimalik... Hetkel laps jäi ka ise väga haigeks ja meist ei ole nagunii minejaid. Samas muretsen väga ja tunnen, et peaksin ju seekord mina midagi oma koduste heaks tegema, aga kaugelt on see keeruline.
Lõpetuseks kirjutan, et mul endal on ka raske kohaneda teadmisega, et tõenäoliselt muutub kõik, et lapsepõlv ongi nüüd läbi.
Tean,et elu ootab minult midagi...
Et käituksin edaspidi mitte nagu pere pesamuna, keda igati aidati j armastati, vaid nagu vastutustundlik täiskasvanu.
Kas peaksin midagi kardinaalselt muutma? Kui olukord ikka nii jätkub(õde oli pea 2 kuud voodihaige, nüüd juba ise liigub, aga ainul toas, mingi 2-3 kuu pärast saaks ehk tööle minna kuigi haiguse seisukohast peaks ta töökohta vahetama...), samas on ta hirmud teda nii traumeerinud, et ta kardab kõike , suhtleb praktiliselt ainult emaga(ka enne seda oli tal ainult paar inimest kellega lävis, tööl oli selline üksiktöötaja, ei olnud suhtlemist vajav töö) - kas peaksin sekkuma? Kuidas?
Minema suisa vanematekoju elama?
Aga töö ja lapse lastehoid ja lõpeks ka lapse isa teises linnas, 200 kilomeetri kaugusel?
Õde ja ema saavad küll üsna hea abi, neil on eriti tubi perearst, aga see on killuke meres.Tean ise kui raske on seal tühjusest välja tulla.
JA ausalt, ma kardan seda negatiivset, rasket keskkonda. Ma imetlen oma ema, kes mitu kuud ise depresioonis olles, ikkagi minu õde üleval hoiab ja seejuures asjakohaseid otsuseid langetab. Ma ei tea kui kaua ta vastu peab.
Tunnen oma kodustest väga puudust. Kahjuks ei ole mul nii lihtne neile ka külla sõita, mehel on tihtipeale töö siis kui mina vaba ja last ei ole kellegilhoole alla jätta.
Kirjeldatud olukord on tõepoolest väga keeruline. Väga vapper ja tubli teist, et olete olnud mõistev ja toetav ning mõtlete, kas on veel midagi, mida saate õe ja ema heaks teha.
Samas on teil oma elu poeg ja mees, kodu teises linnas. Kaldun arvama, et praegu, mil asjad ju liiguvad siiski tasapisi paremuse poole, ei ole vajalik teie olek kohapeal. Isegi kui jätaksite oma elu, siis kui palju saaksite olemasolevat situatsiooni muuta?
Pealegi on õde ju paranemas, kuigi ei parene ilmselt täielikult mitte kunagi, ka on tänapäevased antidepressandid tõhusad. Perearsti ligidalolek kõlab lausa luksusena kindlasti on ka temast suur abi. Nii et suures piires on olukord siiski ju kontrolli all. Õe ja ema emotsionaalne üleseotus, millest kirjutate, on samuti ilmne, kuid seda muuta oleks raske isegi juhul, kui mõlemad käiksid kogenud spetsialisti juures psühhoteraapias. See muster on kinnistunud, sel on omad põhjused ja ilmselt pikk ajalugu. See on nende suhte toimimisviis ja las olla nii.
Mida saate teha? Kõige vähem on teist oma kallitele inimestele abi siis, kui ka teie liialt muretsema hakkate. (Liigne muretsemine lõpeb enamasti haigusega, ilmselt teate seda.) Teist on kõige enam abi, kui olete mõistev, toetav, kuulav, vajadusel otseselt abistav. Saate olla see, kes toob veidi rõõmu sellesse kurba majja koos oma rüblikust lapsega.
Kui ema või õde lapse ligiolekut tõesti ei talu, on muidugi mõistlik last mitte sinna viia. Kuid üldisemalt: lapsi ei ole vaja eemal hoida, kui keegi on raskelt haige. Vastupidi, lapsel võiks teda toetava täiskasvanu abiga kujuneda reaalsusele vastav pilt elust. Elu ei ole alati rõõmus, vahel on kurb ja väga raske. Kaotused kuuluvad elu juurde. Mis samuti oluline et kõigest, nii raskest kui ka kurvast peab saama omavahel rääkida, kurb olla ja nutta ei ole häbiasi, ka see kuulub loomulikuna elu juurde. Nii on emotsionaalselt rasked olukorrad peres omal moel lastele kui tundekasvatuse õppetunnid. On väga oluline, et laps saaks ellu kaasa teadmise, et tunded on midagi väga tähtsat ja normaalset.
Ka teil endal on ilmselt raske tulla toime kõigi nende tunnetega, mis teid valdavad, kui mõtlete õe ja ema peale. Hea on teada, et tunnetega toimetulek algab nende aktsepteerimisest.
Ilmselt kergeneks ka õe ja ema olukord veidi, kui nad suudaksid võtta tegelikkust nii nagu see on. Mõistagi on raske leppida, kui pärast rasket haigust elukvaliteet langeb või kui tuleb silmitsi seista tõsiasjaga, et haigus on kaasa toonud mingid pöördumatud protsessid. Seesugune elumuutus toob paratamatult kaasa kriisi. Häid lahendusi ka selles olukorras leitakse siis, kui lõpuks tekib n-ö jalad maas olek: leppimine uue reaalsusega. Ja siis selgub enamasti, et ka selles uues reaalsuses on piisavalt rõõme, mis elu elamisväärseks muudavad.
Tõepoolest ka teie kirja järgi tundub, et lapsepõlv on nüüd läbi. Kuid eks ole ka omal moel uhke areneda väikesest pesamunast kellekski, kellele teised toetuda saavad. Soovin teile selleks palju jõudu ja kannatlikkust.
