Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: kas ma ei armasta enam oma last?

nupsu.ee
nupsu.ee
Postitatud 15.06.2009 kell 12:06
Mul on kolm last. Tütar on 11-aastane, vanem poeg on 6-aastane ja noorem poeg on 1-aasta ja 5-kuune.
Kaks vanemat last on mu endise elukaaslasega, noorim aga praeguse elukaaslasega. Endise elukaaslasega lõppes kooselu pisut üle 3 aasta tagasi, põhjuseks mehe vägivaldsus ja kalduvus liigselt alkoholi tarbida.

Mure on just tütrega. Tegu on väga egoistliku lapsega. Kui ta midagi tahab, peab ta seda saama kohe. Alati on teised halvad, mitte kunagi tema, tema on igas asjas süütu ja just temale tehakse liiga. Temal on alati õigus, tema ei eksi kunagi, teised eksivad. Kui ma ei luba tal teha, mida ta tahab või minna, kuhu ta tahab, olen ma halb ja ei armasta teda. Noorem vend peab mängima just neid mänge, mida suur õde nõuab ja kui vend pole alati nõus sellega, siis tema vennaga üldse ei mängi. Kunagi ei olda nõus venna valitud mänge mängima. Koolis on tütrel sõprade leidmisega raskusi, sest oma egoistliku käitumisega peletab ta nad kõik eemale. Tütar tahab ainult saada, aga midagi vastu andma pole ta nõus. Sõprus ju põhineb andmisel ja saamisel (ma ei mõtle materiaalses mõttes) ja vastastikusel kokkulepetel. Ja kui ma siis üritan tütrele asju selgitada, et milline käitumine on õige ja vale, siis, minu jutt tütart ei huvita ja temal on täiesti ükskõik, mida ütlen, arvan või mõtlen. Selline käitumine sai alguse, kui tütar oli umbes 6-aastane ja hakkas kohe süvenema.
Ütlen ausalt, tütre käitumises kumab läbi minu endise elukaaslase iseloom. Ja kui tütar ongi pärinud minu endise elukaaslase iseloomu halvad omadused, siis ilmselt olen teinud varasematel aastatel tütre kasvatamises kuskil mingi vea, et need omadused on sedasi võimendunud. Kunagi tahtsin minna lapsega psühholoogi juurde, aga endine elukaaslane ei lasknud, öeldes, et nendest pole mingit kasu ja lapsel pole häda midagi.

Kaks aastat tagasi käisin tütrega psühholoogi juures, päris pikalt sai käidud, mitmeid kuid ja tundus, et asi hakkas laabuma. Sain mõtteid, kuidas lapsega käituda ja ka laps avas end psüholoogile.
Aga nüüd on seis hullemgi veel, kui enne psüholoogi juures käimist oli. Lisandunud on ähvardused. "Kui sa ei luba mul seda või teist või toda teha, lähen ära issi juurde elama!" Iga asja peale ähvardatakse niimoodi ja ma ei tea kuidas käituda! Vahel on tahtmine peaga vastu seina joosta ja kisendada. Tütar teab tegelikult, et isa juures oleks elu palju halvem, sest omal ajal oli ta tunnistajaks oma isa alkoholismile ja vägivallatsemisele. Sai ka tütar ise oma isa käest peksa (kui vahele astusin, sain kah, niiet tolmas). Tütar ise on rääkinud mulle, et kasuisa on palju parem isana, kui ta pärisisa. Aga ometi ta ähvardab isa juurde elama minna, kui ma tema tahtmisi ei täida!
Samuti on mulle korduvalt teatatud, et kuna ma olen nii halb ema, siis ta mind ei armasta. Jeesus küll, mu tütar on kümneid ja kümneid kordi mu südame nende sõnadega purustanud!

Kuid nüüd on kogu see asi jõudnu sinnamaale, et olen hakanud oma südames igasuguseid imelikke asju tundma, mida ma tegelikult tunda ei tohiks. Minusse on tekkinud ükskõiksus lapse käitumise suhtes. Ja kui ta on järjekordselt ähvardanud, et läheb isa juurde ära, olen paar korda täiesti rahulikult öelnud, et hakaku astuma ja ärgu tagasi tulgu. Muidugi pole ta katsetki teinud kuhugi minna, pigem on mu vastus teda rööpast välja viinud ja ta on vakka jäänud. Tütar oli hiljuti mitu päeva ära ühes kevadises koolilõpulaagris. Miski mu südames ütles, et nii võiks koguaeg olla. Et tütar võiks koguaeg kodust eemal olla, sest siis on elu nii rahulik... Et tütar võiks tõesti oma isa juurde elama minna... Mingu, kui tahab...

Siit ka minu kohutav mure ja hirm. Kas on võimalik, et armastus oma lapse vastu lakkab??? Olen kuulnud, et armastus püsib, kui armastust toidetakse pidevalt, aga ilmselt mõeldi selle all mehe ja naise vahelist armastust. Kas võib sedasi olla ka ema ja lapse vahelise armastusega? Kas suudab ema oma südant lapsele anda, kui laps enda südant oma emale ei anna? Ma ei jõua ju pidevalt anda, kui ma midagi vastu ei saa... Mul on nende mõtete pärast jubedad südametunnistusepiinad, olen ennast haletsedes pikki öid patja märjaks nutnud. Ja ma tunnen samas, et mu tunded oma lapse vastu on hoopis teised. Külmemad, ükskõiksemad...

Ma olen ju tema ema! Ja tema on mu lihane tütar, minu esmasündinu, kelle rosinasilmade pärast olin kunagi valmis oma elu andma, kui oleks vaja olnud... Ma ei saa ju oma tütart mitte armastada!!! Või saan? Olen ma halb ema? Mis minuga toimub? Aidake palun üht õnnetut emasüdant, kelle elu on ummikusse jooksnud...
Kas see vastus oli abistav?
nupsu.ee
nupsu.ee
Postitatud 15.06.2009 kell 12:06
Minu endine elukaaslane tahab niigi minult meie ühised lapsed ära võtta ja kui tütar lähekski vabatahtlikult paariks nädalaks sealset elu maitsma, siis isa lihtsalt ostab tütre hea ja paremaga ära, täidab kõik tema tahtmised ja soovid, ning tütar jääkski sinna.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (3)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!