mida teha kui olen uuesti armunud???? ise-enesest tore, kas pole?! jaah....kui vaid poleks meest ja last....minu uus armumine on nii värske ja nii uus, oleme vaid paar korda näinud ja rääkinud, aga juba tunnen et ei suuda ilma temata olla....tahan tema lähedust, kuigi pole kunagi temaga suudelnud, pole käest kinnigi hoidnud..mitte midagi peale rääkimise....aga ma olen armunud!
mees on mul muidu tore, oleme koos olnud 5 aastat meil on väike laps, oleme mehega nii palju üle elanud....ma armastan teda, olen tema üle uhke, aga.....jah.....nagu mu töökaaslane ütleb, ta ei paku mulle emotsionaalset rahuldust. mees on rohkem ratsionaalne inimene, karjääri inimene, tema jaoks pole kallistamine tavaline, ta on tõsine.....me pole sarnased tegelikult, meil on täielikult erinevad huvid...vahel...üsna tihti tunnen et ta ei mõista mind....ja äkki mina ka teda...üsna tihti räägib ta viimsel ajal, et ei oska pereelu elada jne jne....ja siis hakkab äkki rääkima et see oli nali....no ma ei tea enam....äkki ta lihtsalt kardab ära minna.....ma ei tea enam midagi.....tean aind seda et tahan olla õnnelik, just nagu ma olen siis kui ma mõtlen TEMALE......SELLELE TEISELE....
Armuda on mõistagi äärmiselt tore. Õhus ongi ju tunda juba kevadet, ja kevad on ärkamise-tärkamise-märkamise aeg. Liblikad õhus ja liblikad kõhus... Nii on see aina, see kordub ja kordub ajast aega kuidas muidu inimkond ellu jääkski. Armununa oleks muidugi tobe mõelda evolutsioonile või inimese põhilistele ülesannetele siin maamuna peal. Taustal see ometigi on.
Kirjutate, et armastate oma meest ja olete uhke tema üle. Midagi siin ei klapi: see, keda armastatakse, seda, kelle üle ollakse uhke, ei taheta reeta, tema juurest ei taheta minna kellegi teise juurde. Mida te siis tegelikult tunnete? See, mida arvab töökaaslane teie kooselust, ei loe. Loeb see, mida mõtlete ja tunnete teie.
Viis aastat on parasjagu aeg, mil suhtel võiks juba olla sügavust ja tuuma. Kui seda ei ole, võiks mõelda, miks. Ei julge? Ei taha? Mehe ja naise kohtudes saavad kokku justnagu kaks vitriini: kõik ilus laotatakse teineteisele vaatamiseks välja. Kuid määrav on see, mis on peidus vitriini taga meie tegelik sisu ja väärtus inimestena.
Keegi ei keela meid elamast vitriini-elu, see on igaühe vaba valik. Tihti elataksegi kogu paariselu nii, et kumbki ei julge ega taha teise tagaruumi minna ega kedagi teist enda omasse lasta. Kuid tõsi on ka see, et seesugune vitriini-elu kipub vaeseks jääma. Tekib oht nõiaringiks: vitriin läheb pikapeale igavaks, selle taha minna tundub aga hirmutav. Nii valitaksegi, olgu siis salaja või avalikult, taas ja taas uus partner. Olgu muuga kuidas on, vähemalt liblikad on mõneks ajaks tagatud.
Sellist elu võiks nimetada ka seeriaviisiliseks monogaamiaks. Ma kogu aeg proovin kooselu, ja iga natukese aja pärast proovin ma seda jälle järgmise paarilisega... Aga kui prooviks üks kordki ühte suhet mitte proovida, vaid hoida, püüda seda üles ehitada, sellega tööd teha?
Võite ju uut armumist võtta ka kui võimalust tõsiselt oma praeguse suhte üle järele mõelda ja jagada neid mõtteid ka oma mehega.
Kui palju olete mehele rääkinud oma soovidest, unistustest, vajadustest? Kui hästi teate mehe omi? Liblikad on toredad, kuid ainult liblikatega ei ehita turvalist ja mõlemat poolt rahuldavat suhet muidugi juhul, kui see on teie eesmärk.
Praeguse hetke tunded on tähtsad. Kuid lisaks neile peaksite kindlasti mõtlema ka oma tulevastele tunnetele ehk sellele, millised on olnud teie kaugemad eesmärgid selles suhtes, praeguse partneriga. Suhtele arenguperspektiivi lisamine või vähemalt selle üle mõtlemine, sellest rääkimine toob juurde nii vajalikku selgust. Kui teie suhe ka eelolevate aastate perspektiivis, kui praeguse hetke liblikad unustatud, ikkagi väga väärtuslik ja hoidmist vääriv tundub, on kohane mõelda praeguse pikaajalise suhte loovale (taas)ülesehitamisele.
