Tere!
Kas kellelgi on kogemusi probleemidega, mis võivad tekkida peres, kus üks vanem on liikumispuudega? Nimelt ma väga tahaksin last, kuid mu elukaaslane on liikumispuudega (väljas käia ei suuda üle 1 km) ja ilmselt ei parane. Olen seda asja palju läbi mõelnud ja ka ühe psühholoogiga arutanud ning näen peamise probleemina seda, et lapsega tegelemine jääks suures osas minu peale. See mind väga ei häiriks, aga kuidas mõjuks liikumispuudega isa lapsele? Psühholoog küll ütles et liikumispuue ei tohiks mõjutada suutlikkust lapsele hea isa olla, aga olen näinud, kuidas teised lapsed narrivad last, kelle vanem on invaliid ja selle ees on mul hirm. Muidu on mu elukaaslane suht mõistlik inimene ja saab tuttavate lastega hästi läbi.
Olete juba rääkinud psühholoogiga ja tõepoolest, ka mina usun, et liikumispuue ei saa oluliselt takistada suutlikkust lapsele hea isa olla. Usun, et olulisem sellest, kas issi lapsega tagaajamismängu mängida saab, on tema armastus (tulevase) lapse vastu ning teie ja teie mehe omavahelise suhte kvaliteet. Eeldatavasti on sellega ju kõik korras?
Ka lapsega tegelemise osas ei peaks ju kogu koormus vaid teile langema: issi saab last magama kiigutada, sööta, mähet vahetada, ta saab lapsega koos joonistada, lugeda, puzzlet kokku panna, talle lugusid rääkida... Nii et ses osas peaksid asjad küll klappima.
Olulisem on teada üldiseid arenguid, mis juhtuvad peredes, kuhu sünnivad lapsed.
Kui ükskõik millisesse peresse on oodata lapse sündi, on see enamasti õnnelik aeg nii tulevasele emale kui ka isale. Kuid vaatamata lapse oodatuse määrale või paari õnnelikkusele ja rahulolule enne last kogeb suurem osa peresid esimesi raskusi suhetes alles just seoses uue ilmakodaniku sünniga. Kergesti võib juhtuda, et igati tasakaalus suhte ja vastastikust mõistmist tulvil meelte asemel tunnevad mees ja naine (küll eri põhjustel) hoopis väsimust, eemaldumist, vähest teineteisemõistmist, vastastikust süüdistamist.
Esimene põhjus, miks nii väga oodatud lapse sünd võib kaasa tuua nii palju halbu tundeid, on see, et lapsevanema roll on enamasti kummalegi täiesti uus, seda pole reeglina kumbki enne kogenud. Illusioonid ja põhjendamatud ootused pole aga kuigi head kaaslased emotsionaalselt laetud olukordades. Lapsevanema rolli ei saa keegi päriselt õppida enne oma lapse sündi seda hakkavad värsked vanemad alles tasapisi omandama.
Toimetulek selle tundmatus kohas vetteviskamise ülesandega sõltub paljuski sellest, kust lapsevanemad ise pärit on. Mida erinevamad on olnud kasvatuspõhimõtted ja väärtushinnangud mehe ja naise lapsepõlvekodudes, seda suurem on oht kokkupõrgeteks. Olukorda aitab leevendada, kui omavahel kokku lepitakse, kumma päritolupere reeglite järgi ühist last kasvatama hakatakse. Kui olulised põhimõtted suudetakse teadlikult läbi rääkida ja mõlemale sobilikud välja valida, on üks kriitiline koht pereelus vähem.
Samas ei maksa unustada, et just lapse sünniga seoses on paarielu ka palju rikkam, kui vaid osatakse seda näha ja väärtustada. Pealegi on lapse sünni läbi kummalgi võimalik endas ja kaaslases avastada senitundmatuid toredaid jooni, emaks- ja isaksolemine võib esile tuua naiselikkuse ja mehelikkuse küpsemad küljed, mis võivad paarisuhtele positiivselt mõjuda.
Teie mehe või teie tulevase lapse isa liikumispuue on just nii oluline või ebaoluline, kui oluliseks või ebaoluliseks te seda ise peate. Kui te ise ja teie abikaasa on pigem seda meelt, et ükski puue ei takista meid elu ja suhteid nautimast sest see otsus on meie enda teha kasvab selles arusaamas üles ka teie laps. Ning kui teie laps kasvab üles kindlas teadmises, et sisemine on tähtsam kui välimine, on maailmas turvalisust ja lootusrikkust jälle natuke rohkem.