Peale lapse sündi tekib minul millegipärast pidevalt suhtlemisprobleeme ja ma ei saa aru, milles asi on. Näiteks täna lasteaiakasvatajaga. Palun õelge Teie minule, kuidas oleksin pidanud olukorra lahendama!
Laps ei tahtnud rühma minnes sukapükse sokkide vastu vahetada. Ei hakanud temaga kaklema, sest teadsin, et lähevad nagunii kohe võimlemistundi kus on paljajalu ja siis saab sukapüksid kätte ning pärast sokid jalga. Tahtsin seda kasvatajale rääkida.
Ütlesin: Laps ei tahtnud sukapükse ära võtta....
Tahtsin edasi paluda, et pärast võimlemistundi talle sokid jalga paneksid, aga ma ei saanud, sest
kasvataja katkestas mind: lapsel on võimlemistunnis sukapülstega halb olla
Proovisin uuesti oma palvet edastada: teiste järgi on ta kindlasti nõus end paljajalu võtma...
Aga mind katkestati jälle: kes talle sukapükse pärast jalga panema hakkab
Ma ei osanud ka enam midagi peale hakata. Olin juba üdna ärritunud,
vastasin: sokid on kapis
ja lahkusin.
Ma ei tea, kas nad sain aru, või higistab mu laps täna terve päeva sukapükstega. Seal rühmas on ikka tõeliselt palav ka.
Analoogseid olukordi tekib viimasel ajal tihti, seepärast, palun andke nõu, kuidas oleksin pidanud käituma!
Ja kas juba kujunenud olukorras oleks äki korrektne õhtul kasvatajale uuesti selgitada, mida temalt paluda tahtsin? Või oleks see asjatu konflikti kiskumine?
-----
Varem ei ole minul selliseid probleeme olnud. Võibolla oli asi selles, et ignoreerisin neid, aga nüüd, kui asi puudutab minu last ei saa ma enam ingnoreerida. (ei ole ju ükskõik kas laps higistab lasteaias paksudes sukkades või mitte)
Kindlasti ei pruugi mõnes situatsiooni tekiinud ärritus tähendada, et olete emana läbikukkunud. Pigem saan aru, et lapse heaolu on teile oluline ning sellest ka ärrituvus, kui muretsete tema pärast.
Kuidas aga jääda rahulikuks? Hea algus on see, et analüüsite suhtlemissituatsioone ja püüate leida seletusi ja teisi lahendusi. Sealt edasi on hea teada enese kohta, mida üks või teine ütlemine teis tekitab, nt kui teine inimene katkestab teid. Tema muidugi ajab oma asja nagu oskab, aga mida see Teiega teeb, mida tunnete (solvumist, pettumust, pahameelt vm?). Kuivõrd seote teise inimese käitumist, ütlemisi, tema olemust oma enesetundega e mil määral tekib isiklikul pinnal seos. Sealt võib kujuneda ka näiteks uus mõtteviis ja ka reageering, kaasnev emotsioon. Mõtlemisainet võib olla ka selles, millistes olukordades või milliste inimesteda olete rohkem kogenud ärritust ja mis aitab rahulikuks jääda, mõistmist saavutada.
Kui leiate, et vajate oma sõnumi - nt "las laps olla võimlemistunnini sukkpükstega" edastamist ja näib, et kasvatajal on tingimata vaja enne midagi öelda ja ilmselt ta enne ei kuulegi teid, siis andke teada (nt aktiivne kuulamine - ümbersõnastus) et saite temast aru, võimalusel ka nõustuda temaga ja vajadusel mina-sõnumiga lisada omalt poolt midagi.
Vahel on tõesti raske teise lakkamatu jutu korral sõna saada ja tuleb võtta appi näiteks veenvam hääletoon, kehaasend, minna lähemale, luua pilkkontakt, kasutada mõnd sissejuhatav fraas, nt :ma tahan oma lause lõpetada; ma tahan kindlel olla, et saate mind ära kuulata vms.
Häid uusi ja huvitavaid situatsioone ja lahendusi!
