Tere!
Ma ei saa enam aru, mis minuga toimub. Ma ärritun nii kohutavalt kergesti, karjun lapse peale iga väiksema asja pärast. Mind ärritab see, kui ta teeb midagi halvasti, jätab tegematta, mulle vastu vaidleb, iga asja peale nutma hakkab jne jne. Nagu näha, on neid asju palju.
Elame kahekesi juba kolm a. Mul on olnud vahepeal 1 elukaaslane, suutsime olla koos aasta kuni tema minema läks, sest ei saanud mu lapsega hakkama.
Käisin lapsega psühhiaatri juurde, too kirjutas 6 a lapsele välja antidepressandid. Ma ei julenud neid siiski andma hakata ja nüüd on sellest juba aasta möödas aga ega miskit paremaks pole ikka läinud kuigi olen püüdnud õppida temaga suhtlema, kuulama. Aga ma tunnistan, et ma ei oska ja e isuuda, hoopis mina peaksin neid tablette ehk sööma.
Ma tahan end aidata aga ma ei tea, millest alustada. Mul pole raha, et käia psühholoogi juures, sest olen kindel, et mulle ei piisaks ühest korrast. Ja pole aegagi, kui aus olla. Töö ja kodu võtavad kogu mu aja.
Olen saanud olla mõne nädalavahetuse üksi, kui laps on isa juures (ca korra kuus) aga ka sellest pole kasu olnud. Mul on sõpru, keda külla kutsuda ja kellel külas käiaga alati pean ma oma lapse pärast häbenema, kuna ta vingub siis minuga kohe eriti palju ja käitub täiesti võimatult.
Jah, mu lapsel on vaja rohkem tähelepanu, mina-sõnumeid jms aga ma ei suuda, kui mu enda tass on täiesti tilgatu.
Palun abi....
teie kirjeldusest jääb mulle arusaam, et suure tõenäosusega on teil tõepoolest tass tühi, nagu ka ise kirjutate. Sellises seisus inimese puhul on tavaline, et iga väiksemgi ebameeldiv pisiasi kutsub esile teravaid reaktsioone. Kui enda tass on tühi, jääb väga vähe energiat ka lapsega tegelemiseks ja lapsed tajuvad väga hästi ära selle, kui ema-isa ei ole lapsega mängides nö hingega asja juures vaid on mõtetes/hinges kusagil mujal või soovivad hoopis midagi muud. Taoline olukord omakorda tähendab lapse jaoks, et tema vajadus läheduse ja turvatunde ja tähelepanu järele ei ole rahuldatud. On võimalik, et vähesegi tähelepanu saamiseks hakkab laps käituma vanema poolt mittesoovitud viisil. Sest tihtipeale võib lapse jaoks ema poolt läbi karjumise, pahandamise saadud tähelepanu olla parem kui üldse ei mingit tähelepanu. Teisalt, mida rohkem on lapse vajadused rahuldamata, seda rohkem teeb ta kõik selleks, et seda saada - nt mängib ema lähedal kui too tahab hoopis puhata ja omaette olla. Ja sellised lapse käitumised omakorda ärritavad-häirivad ema ja ta pahandab lapsega. Sellistes olukordades võib tõepoolest olla, et ühel hetkel on ka lapse depressiivne, sest tema vajadused on rahuldamata ja on võimalik, et teie lapsel on ka mure oma ema pärast. Sest nad näevad ju väga hästi kui vanemad on väsinud, pahurad, kurnatud. Kuid enamasti nad ei tea selle põhjust ja mitteteadmine on lapse jaoks üks võimalik lisastressori allikas.
Küsite, et mida teha edasi. Väga suur algus on teil juba tehtud sellega, et olete oma probleeme tunnistanud ja analüüsinud, millest need võivad tulla. Lisaks on suur roll sellel, et olete püüdnud muuta enda käitumist - last kuulata, teisiti suhelda. Kuid nt aktiivse kuulamise kasutamine, lapse mõtete-tunnete peegeldamine on tegevus, mis nõuab vanemalt energiat. Ja kui seda on teil vähe, on ka väga raske olla hea kuulaja.
Nõustun teile juba vastanutega - koduse olukorra parendamiseks on teil vaja tegeleda iseendaga. On võimalik, et olete depressioonis ja sellisel juhul on kasu nii ravimitest, psühhoteraapiast kui ka iseendaga tegelemisest. Seda tehes tuleb meeles pidada, et heade tulemuste ilmnemine võtab aega.
Endaga tegelemise puhul tasuks mõelda, mis on need asjad-tegevused-inimesed, kust ma saan energiat ehk oma tassi täita. Täiesti tasub teha neist nimekiri ning alguses planeerida oma igasse päeva vähemalt 1 selline asi. See võib olla midagi väga väikest. Nt on mul teraapias inimesed alustanud sellest, et võtavad igal õhtul 30 min ainult endale kas siis vannis olemiseks, raamatu lugemiseks, jalutamiseks, koduste iluprotseduuride tegemiseks, sõpradele helistamiseks, kakao joomiseks. Ja kui tulevad sellega 2 nädalat toime, siis hakkavad juba rohkem planeerima tegevusi, mis kaasavad lähedasi inimesi ning ka füüsilisi tegevusi. Näiteks saaksite ehk 2 kärbest ühe hoobiga kui leiate füüsilise tegevuse, mis lapsele on meeldiv ja mida saate koos teha. Laps saab teiega niimoodi kvaliteetselt aega veeta (st et olete ainult tema päralt) ja teie saate füüsilist koormust, mis aitab distressi vähendada. Mis võiks olla see, mida teie laps tahaks teha? Arutage seda näiteks üheskoos.
Oma tassi täitmise juures on oluline ka jägida, et teil oleks nii vaimseid kui füüsilisi tegevusi ning piisavalt aega omaette olemiseks kui teiste oluliste inimestega suhtlemiseks.
Kui lapse läheduse vajadus teiega on rahuldatud, siis on teil lihtsam leida ka võimalusi, kuidas saaksite rohkem aega ainult endale. Näiteks vanavanemad, kelledega laps võiks olla kasvõi mõned tunndi koos ja teie teete sel ajal midagi enda jaoks? Või laps oleks sõprade pool? Ja kui laps tunneb ennast turvalisemalt ja ta vajadused on rahuldatud, siis käitub ka teistmoodi ja saate rahuliku südamega endale sõpru külla kutsuda.
On võimalik, et võib olla vajalik ka lapsele teie olukorra selgitamine. Rääkida talle, et olete väga väsinud ja vajate vahepeal aega, nt 20 minutit omaette olemiseks ja puhkamiseks. Ja kui see aeg on möödas, saate koos midagi teha. Ühes peres nt tahtis mees 30 min endale peale töölt tulemist ja tema jaoks oli selline puhkamise hetk lehe lugemine. Kuid lapsed tahtsid isaga olla ja tormasid tema juurde ja segasid, nii et alati lõppes asi riiuga ja kõigil oli halb olla. Kui isa ja ema selgitasid lastele, miks on isa jaoks oluline leht läbi lugeda ja et peale seda ta tegeleb lastega, siis lapsed ei tormanud niimoodi isa juurde ja juba neljandal õhtul sai isa rahulikult lehe loetud ning mängis peale seda tunnikese lastega. Ehk on teilgi sellisest rääkimisest abi?
Ütlete, et teil ei ole raha psühholoogi juures käimiseks. Siin nõustun eelpool vastanuga, et prioriteedid tuleb paika panna. On võimalik, et teie olukorrast on teil alguses üksinda väga raske välja tulla ja psühholoogi/terapeudi abiga suudaksite seda kiiremini. Tõsi ta on, et ilmselt tuleb teil seal käia 3-5 korda, kuid te ei pea seda tingimata tegema igal nädalal ja seega tasumine jaotuks mitme kuu peale. Teraapia seansside vahepealsel ajal inimene proovibki oma elus muutusi ellu viia. Lisaks on vastuvõttude hinnakiri ka väga erinev ning on võimalik saada vastuvõtule, kus 1 tunnine seanss maksab 300.- Kas on mõni asi, mille pealt saaksite ajutiselt nt 600.- krooni kuus kokku hoida, et elu oleks nt 4 kuu pärast oluliselt meeldivam? Samuti on eravastuvõtte, kus on leping Haigekassaga ning nii tuleks teil maksta ainult visiiditasu, mis peaks vist olema seaduse järgi max 50.-
Palju abi võite saada ka eneseabi kirjanduse lugemisest. Head kirjandust on nii meie raamatupoodides kui ka raamatukogudes. Kuid lugemise juures on oluline, et neis toodud juhiseid hakkaksite ka reaalses elus ellu viima. Muidu ei ole teil sellest erilist kasu.
