Minu 8 aastane laps näppab raha meie tagant, teadaolevalt on seda juhtunud küll 2-3 korda aga mind teeb see väga murelikuks. Oleme sellest teemast korduvalt rääkinud ja öelnud ,et kui ta raha vajab siis tulgu ja küsigu. Ka oma enda isikliku rahaga käib ta väga pillavalt ümber, tundub ,et ta ei saa ka raha väärtusest aru. Õnneks ei ole ta loodetavasti näpanud teiselt inimestelt. Majanduslik olukord ei ole meil küll kõige kehvem aga iga sent on arvel ja üle ka midagi ei jää.Kas on kellegil kogemusi sama probleemiga.
Kindlasti on põhjust asjasse tõsisemalt suhtuda, kui raha salaja võtmine juba korduvalt ilmnenud. Olete juba temaga selles tõsiselt rääkinud, kuid olete kahtlev selle mõjus. 8-aastase jaoks on sageli veel ebaselge, kui suur selline pahategu tegelikult on. Hea on see, et olete selle avastanud ja laps on kogenud, et nii ei tohi. Küllap on nii, et varastamine pole ainult varastamine, st on veel midagi, mille tõttu ta nii teeb. Oluline on jõuda selleni, millist nö kasu ta veel saab, st see ei pruugi olla ainult raha ise.
Üsna keeruliseks võib osutuda lapsel vastata küsimusele: miks sa nii tegid? Rohkem võib saada selgust veidi teemat laiendades. Julgustage teda ka rääkima ja mõtisklema selle üle, kuidas ta suhtub sellesse, et keegi võtab luba küsimata teiste asju, kui minnakse poodi ja ei maksta kauba eest, mille poolest on talle tähtis oma raha, mida ta oluliseks peab, et oleks olemas, kuidas suhtub kaaslastesse, kellel on vähe või palju raha või asju, kas on midagi millest ta puudust tunneb jne. jne. Püüdke tema soove ja mõtteid mitte arvustada ja kritiseerida. Kui laps tunneb end mõistetuna, tema enesetunne on kodus ja koolis hea, siis see on parim eeldus ka probleemse käitumise muutmiseks.
Rääkige ka ise, mida tähtsaks peate, mida inimeste juures hindate, kuidas asjadesse ja rahasse suhtute. Jälgige ka ise, et igapäevaselt, mida ja kuidas peres räägite rahast, kas austate üksteise asju ja küsite luba nende kasutamiseks, kuidas peres üldselt suhtutakse rahasse, asjadesse jne.
Lapse väärtused, arusaamad ja õiglustunne kujuneb ikka pikkamööda ja neile oluliste täiskasvanute kaudu. Pidevast kahtlustamisest ja pahategude meeldetuletamine ei toimi. Pigem andke igati teada, et suhtute lapsesse hoolivalt, usute tema püüdlustesse käituda parimal moel ja soovite temaga ausat ja avameelset suhet. Toredaid vestlusi!
