Kuidas tulla toime kui inimene, kelllega pidevalt suhtlema pead kastutab sind jalamatina. Mina räägin ta ei kuula vaid unistab muust; mina küsin tema ei vasta; kui uuesti küsin iseloomustatakse mind peenelt värvikate sõnadega (nt. hoolid oma lapsest liiga palju). Ma ei saagi aru kas ta teeb seda nimelt või ei oska suhelda.
Pääsu mul temast pole, sest minul on teda vaja, mitte temal mind. Alternatiive ei ole.
Näen ainsa lahenudsena mitte reageerida ja püüan asjast üle olla. See üle saamine aga ei tule hästi välja palun soovitage midagi! (mina teadet ja rääkimist proovisin ei tulnud välja)
Kirja lugedes jääb arusaamatuks, millistes rollides Te selles suhtes olete. Psühholoogiliselt olete Te võtnud positsiooni - pean suhtlema ja minul on teda vaja temal mitte - mis määrabki selle suhte/suhtlemise olemuse. Ja omakorda selgelt mõjutab suhtlemispartneri käitumist.
Mina-sõnumite kasutamise eelduseks on see, et mõlemad selles suhtes on väärtustatud väärtustavad teineteist. Kui aga suhtlemise aluseks on vaid ühepoolne vajadus ja huvi, siis pole mina-sõnumil tõesti suurt efekti.
Mingit nn kavalat suhtlemistrikki ei oska sellises olukorras küll soovitada. Kui praegune olukord ei meeldi, siis kõigepealt soovitaks alustada selle suhte analüüsiga.
Esimeseks küsimuseks võiks olla: kas tõesti tal ei ole mind vaja ja teine küsimus võiks olla - kas mul on teda ilmtingimata vaja. Teisisõnu, mis on meid ühendav lüli.
Praeguses suhtes positiivsed ja negatiivsed asjaolud kaalule panna hinnata kas saadav kasu on seda hinda väärt ja teha oma otsused vastavalt sellele.
Sõnumit, ükskõik kui meisterlikult koostatud, ei ole võimalik edastada kurtidele kõrvadele. Seega enne sõnumi edastamist on oluline luua kontakt teise osapoolega. Psühholoogilise kontakti loomine on eelduseks, et sõnum võiks jõuda teiseni. Kontakt pole aga pelgalt see, et inimene kuuleb vaid, et inimene kuulab ehk tahab aru saada ja mõista seda, mida öeldakse.
