|
Külaline
|
|
Postitatud 06.10.2007 kell 00:28
|
Lugesin just Eve kirja siin foorumis (Kas neli last on liiga palju?) ja ausalt öeldes olen ta peale isegi kade. Minul on vaid kolm, aga nii väga tahaks veel. Pesamuna on varsti ka juba nii suur, et tissi enam ei taha ja kaissu enam ei tule. Suuremad lapsed on ju ka väga-väga kallid, kuid beebi on ikkagi midagi muud. Ärge hakake tooma võrdlust armsate kassipoegadega, kes kõutsideks sirgudes majast välja aetakse. Usun, et kõik, kelle lapsed on vähemalt 4-5aastasteks kasvanud, saavad minust aru. Abikaasa aga rohkem lapsi ei taha. Tegelikult ma mõistan teda, viimased kuus aastat on ta pidanud üksi pere majandusliku poole eest hoolt kandma, kodus on alati olnud tita, kes endale aega ja energiat nõuab ja paljudele tegemistele oma tingimused seab, omavahelist naise-mehe aega on vähevõitu. Ta on väsinud. Minul aga on jälle suur-suur titeisu.
Kirjutage, palun, kui palju teil lapsi on ja palju te tegelikult tahaksite. Miks need arvud erinevad (kui erinevad).
|
|
