Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Muu :: hüperaktiivne laps

katrin
Külaline
Postitatud 02.10.2007 kell 22:43
Tere!Palun abi!Mul on kodus nimelt 10a hüperaktiivne laps.Kooliaasta algusest kuni tänase päevani on olnud järjest pahandusi ja sõnelemisi.Ta nimelt kakleb ja ülbitseb koolikaaslastega.Oleme proovinud nii hea kui kurjaga,aga siia maani tulemusteta.Käisime ka kooli psüholoogi juures,aga tulemust pole.mida ma pean küll edasi tegema ,mina enam ei suuda ja ei oska.
Katrin
Vaike Kumari
Koolipsühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 05.10.2007 kell 11:30
Hüperaktiivne laps kodus ja koolis on vanemale ja õpetajale paras proovikivi. Vaevalt, et keegi otseselt midagi muuta saab, hüperaktiivse lapse ja ka iseendaga tuleb pidevalt tegelda. Lapsele tuleb ühte ja sama juttu kogu aeg korrata ja endale tuleb lubada lõõgastumise hetki ja sisendada, et ma suudan oma lapse pärast kõik etteheited ja kaebused rahulikult ära kuulata. Soovitan liituda hüperaktiivsete laste vanemate rühmaga, kui teie elukohas selline on. Suuremates keskustes on. Maal muidugi ei ole. Kirjutate, et käisite ka koolipsühholoogi juures. Mõnest külastuskorrast ei muutu midagi. Psühholoogi juures peaks laps käima regulaarselt ja kasvõi terve kooliaja. Psühholoog saab lapsele õpetada, kuidas ennast lõõgastada ja kuidas tunnis endaga toime tulla. Psühholoog saab ka olla vahendajaks lapse ja õpetajate vahel. Teie roll siin on, et veenda last minema sinna ja võib olla öelda ka psühholoogile, mida temalt ootate. Soovitan lugeda üht head raamatut, mis on kirjutatud hüperaktiivse lapse ema poolt ja mõeldud just lapsevanematele. Raamat on positiivne ja julgustab oma last aitama. See on Maret Lina raamat "Minu armas Hüpi". Soovitan soojalt ! Kuna hüperaktiivne laps ise tunneb, et on teistest erinev ja sageli on õnnetu, et tal kõik asjad halvasti välja kukuvad, siis ülbitsev käitumine on sageli kaitsereaktsioon. Vanemana püüdke (tean see on raske) lapsesse positiivselt suhtuda. Kui ta on juba koolis pahandada saanud, ärge kodus pahandage, vaid püüdke koos arutleda, kuidas selline käitumine alguse sai. Mida laps tegi ja mida ta teinekord selles olukorras teha võiks. Vältige süüdistusi ja hinnanguid. Te peaksite oma lapsega hoidma positiivse suhte, juhtugu mis tahes. Olete ainus päästerõngas ( teised pereliikmed muidugi ka) tema jaoks. Kannatust ja tarkust oma lapse aitamisel
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!