Mul kodus 4 last. Mure on 2 lapse pärast, kellel vanust 17. Läks ühel hommikul (2 nädalat tagasi) kodust ära, öeldes, et tulen kohe tagasi. Põhimõtteliselt pole siiani tulnud. Paar päeva ei võtnud isegi telefoni vastu, kui lõpuks võttis, siis ütles, et oli sõbra sünnipäeval ja tuleb kohe koju. Kui küsin, siis miks ta mulle niimoodi valetab, ütles, et sa poleks ju lubanud minna. Ja edaspidi annab ainult lubadusi, et ja ja ma kohe tulen. Aga ei tule ta. Neil on oma grupp, kes koguneb küla poe juurde. Seal nad saavad kuskilt alkoholi ja suitsu (arvatavasti lahked joomameestest külaonud ostavad) ja neil on väga tore olla,olen teda sealt palju kordi otsimas käinud ja vestelnud, kuid tagajärjetult-ta annab ainult lubadusi. Kus ta elab, mida teeb ma ei tea. Kuidas, ja kas on üldse võimalik ta koju tagasi tuua, palun jagage minuga oma kogemusi, kellel on. Ma arvan, et ta on kodust ka raha pihta pannud, kuid otseselt vahele pole jäänud.
Saan aru, et olete oma poja pärast mures ja samal ajal olete ka pettunud ja pahane ( vähemalt mulle tundub nii), et ta nii käitub. On tõest raske vaadata, kuidas meie lapsed elavad ja käituvad viisil, mida me heaks ei kiida. Miks nad nii teevad? Mõningaid mõtteid võimalike põhjuste kohta. Võib olla olete liiga hooliv ema ja seote poega tugevalt endaga. Loodus on seadnud asjad nii, et teismeline peab vabanema vanemate "lõa otsast", et elus toime tulla. Kui vanemad ei lase ise last lahti, siis nad rebivad jõuga selle köidiku katki ja kodust põgenemine ja kambaelu proovimine on selline katse. Teine põhjus võib olla see, et olete väga nõudlik ja range ja poeg ei saa piisavalt vabadust või tunnustust. Siis otsib ta seda eakaaslaste hulgast. Kolmas on see, et ta ei saa teilt tähelepanu (olete hõivatud oma asjadega) ja saab seda nüüd kambast. Püüdke mõelda, kas mõni nendest põhjustest võib olla teie poja lahkumise põhjuseks. Usun, et ühel hetkel ta tuleb koju tagasi ja mis saab edasi, sõltub suuresti sellest, kuidas teie käitute. Vältima peaks igasuguseid süüdistusi ja etteheiteid ning ähvardusi. Hea oleks, kui mõtlete, mida ütleksite võõrale täiskasvanud inimesele, kes on just nii käitunud kui teie poeg. 17aastast tuleb kohelda kui võrdset ja lugupidamist väärivat isiksust, kellel on mõtlemisvõime ja kes suudab oma tegude eest vastutada ( seaduse järgi vastutate küll teie veel, aga jõuga ei saa te teda ju kinni hoida). Oluline on oma sisetundes selgusele jõuda, sest oma hääletooni ja kehakeelega annate teavet, kuidas tegelikult pojasse suhtute. Kui ütlete, et usute, et ta teab ise mida teeb, kuid tegelikult kahtlete selles, siis poeg võtab selle vastu kui iroonilise teate, mis tema väärtuse kahtluse alla seab. Rääkige alati seda, mis on kooskõlas teie sisetundega. Oma tunnetest ja mõtetest rääkige mina vormis ( see ei ole süüdistav). Nt nii "Kui sa oled kodust ära ja ma ei tea, kus, kellega ja mida teed, siis ma olen mures, sest kardan, et sinuga võib juhtuda midagi halba/ohtlikku." Poja vastust, ükskõik milline see ka poleks, tuleks aktiivselt kuulata. Aktiivne kuulamine tähendab, et sõnastame kuuldu ümber või siis lihtsalt kuulame vaikselt. Oletame, et teie eelnevale ütlusele tuleb vastuseks:" Mis sa muretsed, ega ma mõni tita ole ja minuga ei juhtu midagi." Siis aktiivse kuulamise puhul võiks teie vastus olla midagi sellist: "Sulle tundub, et ma ei kohtle sind piisavalt täiskasvanulikult." Aktiivse kuulamise ja mina teadete kohta leiate lugemist Gordoni raamatust "Tark lapsevanem". Uskuge oma pojasse ja hoidke lahus kaks asja, isiksus ja käitumine. Teie poeg on lugupidamist ja armastust vääriv inimene isegi siis, kui ta mõnikord käitub selliselt, mis ei ole sallitav. Käitumist saab inimene muuta ja ta teeb seda meelsamini, kui tunneb, et teda armastatakse hoolimata tema tegudest. Ükskord saavad meie lastest toredad täiskasvanud ja selle nimel tasub pisut pingutada.
