olen n.ö "delikaatses" situatsioonis. umbes 2 aastat tagasi läksin lahku oma kahe poja isast. tolles ajas oli lahkuminek minu jaoks ainuvõimalik kuna meie suhe hakkas töötama juba laste kahjuks.
meie suhe oli selleks ajaks kestnud 7 aastat. viimased aastad sai koosoldud laste nimel. ja kui suhe hakkas rohkem juba laste kahjuks kui kasuks töötma ,otsustasin et nii enam ei saa jätkata.
laste isa (hoolimata meievahelistest tülidest) elas lahkuminekut raskelt üle. tookord ta ütles et ei suuda hakata oma poegi vaatamas käima kuna meie oleme tema jaoks ühtne tervik ja kui pole meie suhet siis ei tule ta poisse ka vaatama. mina ei uskunud et ta oma lastele nii teha võib. aga tegi. poolteist aastat ei kuulnud lapsed temast midagi. oma kohustusi täitis ta minuga panga vahendusel. minul tekkis uus suhe mehega kellel endal ka eelmisest elust 3 last. minu ja uue mehe vaheline suhe kõik kena ja ok aga probleemid hakkasin tekkima lastekasvatuse pinnal.tekkis "omade" esikohale tõstmine ja minu poegade "varjuselu". muidu igati tore ja TÖÖKAS mees,tõesti,teist nii tublit ja hakkajat ma ei tea. aga ei suuda minu lapsi päris võrdsena võtta. mitte et ei tahaks,ilmselt lihtsalt pole talle seda antud et suudaks kõiki võrdsena võtta. kasvatab poisse küll kui korrale vaja kutsuda aga pole seda õiget lähedussuhet mis isade ja poegade vahel olema peaks,olla võiks. ehk et piitsa saavad aga präänikut vähe. kui üldse. ja kui tekib situatsioon kus lapsed teevad koos pahandust siis süüdi tavaliselt ikka minu omad kuna tema arvates minu omad distsiplineeritumad. aga tegelikult võrdselt kõik ühtemoodi poisid ja ulakad nagu poisid ikka. mina vahet ei tee ja tema väike poja mulle armas. trotsi aga tekitab tema "isapimedus",kus oma ülistab ja minu omasid materdab.
nüüd suutsin oma laste isa nii kaugele saada et tuli oma poegi siiski uuesti vaatama. (kuna vanem poeg,kes 8 lihtsalt hakkas murduma ja ütles mulle läbi pisarate et ta nii väga igatesb oma issi järgi ja et tahaks oma issit nii väga näha). nüüd mu laste isa nendega mitu korda pikki päevi koos olnud aga ütleb et tal väga raske siin olla kui ei saa tagasi oma perekonda. ehk et tahab meid kõiki enda ellu. ja ütleb et pole selle aja jooksul minu vastu tunded muutunud,(et on mind koguaeg armastanud aga pole lihtsalt osanud seda koguaeg välja näidata)et on paljudest asjadest hakanud teistmoodi aru saama ja tahaks väga et meie pere oleks taas pere sest endiselt seisukohal et ei suuda siiski oma poegadega suhelda kui mina ka tema ellu ei kuulu. ehk et seesama jutt- meie oleme tema jaoks üks tervik.
mida teha?? olukorras kus ma näen et mu pojad tunnevad oma issiga endid tõeliselt mõnusalt ja õnnelikult aga minul uue mehega uus elu kuid sealses elus pojad uue mehe laste varjus ja mitte nii õnnelikud. kas mul on tundeid oma ex-i vastu?? need on alati olemas olnud läbi laste juba. seda osa minu südames ei suuda ilmselt keegi teine täita. kuid...kui mul tuleks valida VAID kahe mehe vahel ja lapsi mitte arvestada siis valiksin uue mehe kuna temaga on turvalisem,tema peale saab alati loota. oma ex-i suhtes pole ma selles nii kindel. ja kardaksin tagasi kukkuda sellesse nõiaringi millest nii suure vaevaga end lahti rebisin.samas näen et pojad vajavad isa. mida teha,tõesti ei tea. samas uus mees seadnud oma elu ja unistused meie ühisele kooselule.
tundub et ükskõik mis otsuse ma ka ei teeks,keegi saab ikka haiget. ootan arvamusi. ette tänades.
Paistab, et mees pole suutnud Teie kaotusega leppida. Kirjast ei selgu, mis teid ikkagi lahku viis, olid need tülid või midagi muud, kuid on aru saada, et tundsite puudust mehepoolsest toest. Kui ta ütleb, et on paljudest asjadest aru saanud, peaksite omavahel sellest rääkima, et kuulda, mida ta on mõistnud, mida peaks teisiti tegema, et teie kooselu võiks õnnestuda. Loomulikult on mõistmine muutuste eeldus, kuid mitte garantii.
Kirjutate, et tal on väga raske seal olla. Kõne alla tuleb ju lastega koosolemine mujal? Võib-olla aitab mehega rääkimine tal oma tunnetega hakkama saada? Kui tema tundeid peegeldada (Sul on valus siin olla, sest armastad mind ikka veel ega suuda leppida meie lahkuminekuga), võib see aidata tal tunda, et te vähemalt mõistate. Kui ei, võib abi olla terapeudi poole pöördumisest.
Kui lihtsalt võimalusi genereerida, siis oleks ka võimalus, et lapsed elavad isa juures?
Ning võib-olla on Teie praegune mees suuteline oma suhtumist muutma, kui muidu peaks Teid kaotama. Siin võib abi olla ka perenõustamisest. Ja Gordoni perekoolis õpitakse nii aktiivset kuulamist kui positiivseid mina-sõnumeid, mis aitavad suhetesse rohkem soojust ja lähedust tuua, samuti lastevaheliste konfliktide vahendamist. Ma tõesti pean seda parimaks võimaluseks vajalikke oskusi omandada.
Võimalik, et Teie enda kõhklemne selles, mis oleks õige, kellega peaksite arvestama, toidab mehe lootust pere kokkusaamiseks. Kui võtate teadmiseks, et ta teid armastab, peegeldate tema tundeid, kuid leiate siiski, et praegune elu tagab teile olulise kindluse ja turvalisuse ning lapsed vajavad isa ega peaks kannatama vanemate suutmatuse pärast oma tunnetega toime tulla, väljendate mehele usku, et ta suudaks siiski juhtunuga leppida ning saaks oma armastust lastelegi väljendada - võimalik, et sellestr oleks abi. Äkki lepite liiga kergesti asjaoludega, tuleks rohkem oma laste eest seista mõlema mehega suhetes? Muutused ei tule ju iseenesest, järjekindlus nende vajalikkuse põhjendamisel, paindlikkus teise vastuseisu ärakuulamisel, tema seisukohtade peegeldamine ja uuesti oma vaatenurgast olulise väljatoomine - nii need muutused elus sünnivad.
Kui Teie olete õnnelik oma praeguse suhtes ja lapsed on õnnelikud isaga kokku saades, siis isa ehk siiski suudab oma laste nimel ka oma tunnetega hakkama saada. Sest kui Teie kooselu ei tee Teid õnnelikuks, ei saa ka lapsed õnnelikud olla.
Tõsi ta on, haigetsaamist pole võimalik vältida, aga see on võimalik läbi elada ja sellest paraneda. Ja sellegipoolest vajavad lapsed ka praeguses elus õiglast kohtlemist. Armastada ei saa kohusetundest ja tõesti kõik ei suuda "võõrast verd" omadega võrdselt hoida, kuid suhtlemisviidsid, mis aitavad õiglaselt käituda, on õpitavad.
Julgust oma ja laste õnne eest seismisel!
