Mul selline kummaline mure, oma ämmaga - no nimetan teda ämmaks kuigi mehega me abielus ei ole.
Meil on mehega peaaegu aastane laps. Ma ei tea, mis mehe emal minu vastu on, aga ta kogu aeg mõnitab mind siis kui kos oleme ja ka siis kui me koos ei ole, kuulen tihti mehe käest, mis tema ema on rääkinud.
Mehel ja tema vanematel on ühine maja, elame küll eraldi, aga mees käib igal nädalavahetusel seal ning tahab ka meid kaasa. Me ei pea loomulikult minema, aga mees on siis väga solvunud kui me ei lähe ja lubab siis meid mitte enam rahaliselt toetada.
Arvan, et mehe ema on oma poja täiesti ümber sõrme keeranud. Kui meil veel last ei olnud väitis ämm, et mina käin tema kodus lagastamas, mina pole seal kunagi midagi lagastanud, teades, et see on mehe vanemate kodu pole seal surt midagi puutunudki ja alati on minust jäänud maha samas seisus maja nagu enne.
Ämm oli oma pojale öelnud, et kui tema veel mind sinna majja toob vahetab ämm lukud ära ja ei lase oma poega (minu meest) sinna enam sisse. Minu mees kardab väga oma ema ja ei tahtnudki mind mõni aeg enam sinna majja, mille üle oli mul hea meel.
Kui meil laps sündis, tahtis mehe ema, et läheksime talle last tema koju näitama. Noor issi oli õnnelik, võttis lapse sünnitunnistusegi kaasa ja kui ämm seda nägi ütles oma pojale, et miks sa lapse oma nimele võtsid, ma olen sulle ju algusest peale rääkinud, et see kindlasti ei ole sinu laps, seda ütles ämm minu kuuldes. Peale seda mees hakkaski ajama, et ta tahab isakohustustest loobuda, et ma vallasemaks hakkaksin, aga seda enam teha ei saa õnneks.
Nüüd räägib ämm oma pojale pidevalt, et laps ei ole oma isa nägu (kuigi tegelikult on laps täiesti isa moodi), et miks tema poeg seda last üleval peab.
Ämm ise on kodune, ta pole veel pensionär, aga ta on oma poega kasvatanud nii, et alguses peavad vanemad lapsi üleval ja kui lapsed suured saavad peavad lapsed vanemaid üleval pidama. Nii, et põhiliselt mehe npalk läheb tema emale ja majja. Mees ei julge oma emale vastu ka hakata. Ühes vaidluses isegi ütles, et enne ta loobub minust ja lapsest, aga emast ei saa ta loobuda, sest teda on nii hästi kasvatatud, et ta hoolitseb ema eest.
Olen püüdnud mehe emaga rahulikult rääkida, selle peale keerab meheema vaikides selja ja läheb teise tuppa. Või hakkab süüdistama, et mina pole mingi ema, et ta kuuleb vahel öösel, et laps nutab ja minusugused inimesed ei tohigi lapsi saada.
Seljataga pidi mind kogu aeg sõimama ebaintelligentseks lolliks, kellest jääb alati maha haisev maja. Isegi WC pidi hakkama haisema kui ma seal käin.
Kas saab sellise olukorra lahendamiseks midagi ette võtta. Nõustamisele pole meheema nõus minema, pakkusin talle võimaluse, et läheksime koos ja neutraalsel pinnal räägime asjad selgeks. tema selle peale ütles, et ainult minusugused hullud käivad nõustajate juures.
see asi läheb juba nii hulluks, et olen valmis kohtusse minema kui see on võimalik? Näiteks isikliku solvamise pärast. Muidugi mingit tõestusmaterjali mul pole ja mees on ka kindlasti oma ema poolt. Meheema on meie perekonna juba lõhkunud, sest tõesti kui nüüd juba mees ka räägib, et see pole tema laps ja kuidas ma teda kogu aeg ära kasutan, ma ei kannata seda enam. Muidugi on mul õigus saada mehelt elatis, aga mul ei ole kuskile minna, korter, kus elame on mehe nimel, vanemad elavad teises Eesti otsas, kus pole võimalusi töötamiseks. Mõtlesin, et ehk saab midagi ette võtta, sest minu väärikuse on see perekond viinud alla igasuguse piiri.
Tänan ette vastuste eest!
Tere, küsija! Saan aru, et olete väga vihane ja ilmselt ka õnnetu, et teie meheema käitub teile vastuvõetamatul viisil. Olete koguni nii häiritud, et võiksite kasvõi kohtusse minna. Kas ja kuidas on võimalik kohtusse minna, seda mina öelda ei oska (ehk meie foorumi jurist teeb seda), aga ma arvan, et kohus on selline koht, kus võite veel rohkem haiget saada. Seal määravad asjade käigu advokaadid ja häid advokaate saab suure raha eest. Kel rohkem raha, see jääb ka tavaliselt võitjaks.
Probleemse olukorra/ konflikti lahendamiseks on üldiselt kolm võimalust (1) muuta teist inimest - tavaliselt tulutu ettevõtmine. Ma ei usu, et teie meheema ja teie mees eriti muutuvad. Neile see olukord sobib ja on kooskõlas nende arusaamisega maailmast. (2) muuta oma suhtumist asjasse. Keegi ei saa teid solvata, kui te ei solvu. Selline väide võib tunduda esmalugemisel absurdne, kuid kui mõelda, siis on see täiesti võimalik. Selline lähenemine on saanud alguse Viktor Franklilt, inimeselt, kes saksa koonduslaagris elas üle kõiksuguseid koledusi, kuid tuli sealt terve mõistusega tagasi. Ta ütles, et nad võisid seal minu kehaga teha mida iganes, kuid minu hingeni nad ei küündinud ja mina kui isiksus jäin väärikaks lõpuni. Selline lähenemine teeb inimese vabaks. Minu enesetunne ei sõltu sellest, mis toimub minu ümber, vaid sellest, kuidas ma asju tõlgendan. Teie olukorra puhul on võimalik mõelda, et mu ämm on inimene, kes väljendab ennast mõtlematult ja see ei tee mind halvemaks kui ma olen. Niipea, kui ootate teiselt inimeselt teatud viisil käitumist, nii olete sõltuvuses temast. Piisab teil vaid mõelda, et olen vaid siis õnnelik, kui ämm mind ei arvusta ja oletegi temast sõltuvuses. Mõelge, et inimesed on nagu loodusnähtused. Viimaste peale te ju ei solvu, vaid püüate nendega kohaneda. Kui vihma sajab, siis te ei tunne, et olete ilma peale solvunud, vaid otsite võimalust kuivalt ringi liikuda. Tõenäoliselt kasutate vihmavarju, et ennast kaitsta. Inimestega suheldes on ka vaja mõelda, kuidas ennast kaitsta, et olla psüühiliselt terve ja õnnelik, olenemata sellest, mida teised teevad. Selle lähenemise kohta lugege Stephen R. Covey raamatut "Väga efektiivse inimese 7 harjumust". Uskuge, see tasub end ära, sest on suurepärane tunne tunda, et ma olen vaba teiste inimeste arvamustest ja võin ise valida, mida tunnen ja kuidas käitun.
(3) muuta olukorda. Kui te leiate, et selline olukord teile ei sobi, siis tehke midagi teisiti. Kirjutate, et mees on oma ema poolt. Võib olla pole ta veel valmis iseseisvuma ja emast eralduma ( mõni ei jõua selleni kunagi) ning on ikka veel poeg, kes vajab ema nõu ja abi. Kui see nii jääb ja teile ei meeldi, siis võiks ikka mõelda , kuidas saate üksinda edasi minna. Mõelge elatisrahade nõudele ja sellele, kus ja kuidas jätkate. Hetkel tundub, et olete ennast pannud sõltuvusse oma mehest. See on olukord, millele tuleb otsida lahendust. Kiirustada pole vaja, kuid õnnetuna elamine rikub teie ja ka teie lapse elukvaliteeti.
Kokkuvõtlikult tahaksin öelda, et olukord võib muutuda, kui teie oma suhtumist ja käitumist muudate. Inimestel on nn kehakeel - näoilme, kehahoiak, hääletoon jne., mis annab teistele teada, kuidas inimene ennast tunneb. Kui te muutute ja ämma sõnad teid tõesti ei solva (teesklemine ei aita, sest kehakeel reedab), siis võib tema käitumine oluliselt muutuda. Te olete tema jaoks siis võrdne vastane ja sellisega ei taheta tavaliselt võistelda. Alustuseks otsige üles need head omadused, mis teil on ja mis teevad teid väärikaks (mina usun, et te olete seda, aga teie ise peate seda väga sügavalt uskuma). Siis tunnetage oma sisimas lugupidamist enda vastu ja kinnitage seda sõnadega. Korrake kasvõi kümneid kordi mõttes:" Ma olen väärtuslik isiksus, ma armastan ennast." Võtke sellele hoiakule vastav kehaasend - sirutage end pikaks, tõstke pea püsti ja vaadake julgelt silma - esialgu endale peegli ees ja hiljem teistele inimestele ( ämm kaasaarvatud). Veel võite mõelda, et olete läbipaistva munakoore sees ja sinna jõuavad ainult need sõnad, mida tahate kuulda. Kui lähete ämma poole, siis mõtlete koore ümber ja kujutate ette, kuidas sõnad koort mööda maha vajuvad ja teieni ei jõua. See kõik tahab natuke kodus harjutamist, et siis kui olukord käes on, õnnestuks neid kasutada. Pidage meeles, et keegi ei saa teie väärikust kahjustada, kui teie ise seda ei tunne. Ja kui siinsest kirjast ei aita, siis minge üksinda nõustaja juurde. Ta aitab teil oma mõtteid korrastada ja enesekindlust tõsta. Tegutsega ja otsige võimalusi olukorra muutmiseks!
