Olen nelja lapse isa(kõik on poisid) ja mind ajendas kirjutama see,et ma tunnen justkui ei saaks ma laste kasvatamisega hakkama.Ma olen ehitustööline ja pikad päevad tööl väsitavad.Kui ma koju tulen tahaks puhata aga kodus ootab mind neli poissi kes tahavad ju mürada ja mängida.Vahel olen nii väsinud,et isegi mingid pisiasjad võivad mind ärritada.Ja siis ma reageerin näiteks sellele kui laps midagi küsima tuleb närviliselt või pahase hääletooniga.Lapsed räägivad aegajalt,et ma riidlen nendega väga palju.Mul on väga hea naine ja tegelikult fantastilised lapsed aga ma ei tule iseenda sees enda asjadega toime ja valan oma pahameele laste peale välja. Olen mõelnud ka sellele,et äkki tulenebmu käitumine alateadlikult mu lapsepõlvest.Sain lapsena ema käest väga palju peksa,erinevate asjadega ja isegi nüüd kui ma olen 29 aastane ärkan ma aegajalt öösiti nuttes üles.Lubasin endale lapsena,et minu lapsed,ei saa mult kunagi peksa aga vaimne vägivald on sama hull ja vahel hullemgi kui füüsiline.Kui mu lapsed mulle ütlevad,et ma riidlen nendega liiga palju siis on see suur probleem nii neile,mulle kui ka mu naisele.Mõtlesin,et võiks kuskilt abi otsida aga ei tea kust pihta hakata niisiis mõtlesin,et kirjutan alustuseks siia ehk oskab siin keegi midagi soovitada.
Tere!
On hea meel, et otsite lahendusi. See on kindel märk, et olete hea isa Ja veel nelja poisi isa!
Teie kirjast tundub, et süüdistate ennast liiga palju. Süüdistustest pole kasu, need vaid väsitavad. Samas on lihtne öelda, et ära süüdista ennast. Palju raskem on seda reaalselt mitte teha. Ehk aitab tunnetega toime tulla see, kui lastega rääkida oma väsimusest. Teie kirjast ei selgu, kas olete seda juba ehk teinud. Võiksite aga koju saabudes ja suurt väsimust tundes lastele selgelt öelda (mina-sõnumina) "Ma olen praegu väga väsinud. Ma hea meelega müraks teiega, aga praegu vajan veidi puhkust". Lapsed aimavad ära, kui Te vastumeelselt midagi teete ja tunnevad ennast süüdi. Kui aga ütlete selgelt, et olete väsinud (mis peale tööpäeva on väga loomulik), siis õpivad lapsed sellega arvestama ja ka ise tunnistama, kui on väsinud (alati ei saa me ju tugevad olla!). Lastega võib kokku leppida aja, mis on müramiseks ja mil Te tunnete, et jaksate nendega olla.
Sama võib teha siis, kui olete laste peale ärritunud ja oma pahameelt välja elanud. Peale selliseid ütlemisi võiks minna lapse juurde ja öelda "Vabanda, ma olin ärritunud. Ma olen väsinud ja sellepärast tõstsin häält. Minule oled sa ikka kallis. Ma ei ole sinu peale pahane".
Sellised sõnumid peavad olema siirad ja rääkima Teie enda tunnetest. Teie kirjast on aru saada, et oskate ennast hästi analüüsida, ehk leiate enda tunded üles ja saate neid ka lastele väljendada. Nii õpivad lapsed ennast sama lihtsalt ja selgelt väljendama ja mõistavad Teid paremini. Selliseid selgeid "mina-sõnumeid" (sõnumid, mis räägivad TEIE ENDA tunnetest, mõtetest ja soovidest) võib edastada juba õige pisikestele põngerjatele. Isegi 2-aastased saavad aru, kui öelda "Issi väsinud ja puhkab natuke". Samu sõnumeid võiks naiselegi edastada.
Teie kirjast ei selgu kahjuks, kas olete oma murest naisega rääkinud? Kuidas tema Teid näeb? Kas arvab ka, et Te ei saa isana hakkama? Kui Te seda veel teinud ei ole, siis võiks sama siiralt rääkida naiselegi oma väsimusest ja sellest, kuidas on raske endaga toime tulla. Ehk leiate koos mõne lahenduse, kuidas puhata.
Puhkus on väga vajalik. Ega muidu see ärritus tule, kui puhata ei saa. Arutage koos perega, kust leida aeg puhkuseks ja mis Teile kõige parema puhkusena mõjub (magamine, sport, lehe lugemine vm). Nii on selge, mis aeg on töötamiseks, puhkamiseks, mis aeg lastega müramiseks ja muudeks asjadeks.
Oma lapsepõlvega võiks aga tegeleda küll, kui Teil soovi on. Vahel on tõesti lapsepõlve lahendamata asjad tülinaks kaelas ja Teie kirjeldatud olukord on ilmselt põhjus, miks süütunded nii kiirelt tekivad. Oma lapsepõlve asjadega saab tegeleda näiteks perenõustaja juures või siis lihtsalt psühholoogi juures. Lähemaid kontakte kahjuks ei oska anda, sest ei tea kus kandis Te elate. Kindlasti võite julgelt kirjutada ja küsida perekeskus at sinamina dot ee
Kui asjaga edasi tegelete, siis ei pea Te muretsema, et Teie lapsed kunagi sama probleemi ees on. Öelge perele, kuidas ennast tunnete, ka siis kui on hea tunne. Öelge sagedamini ka seda, kui kallid ja toredad nad Teile on. Nii hoiate rohkem kokku ja ka sellistest headest ütlemistest tuleb jõudu, mis aitavad väsimusest üle saada.
Jõudu soovides
Kadri Järv
Perekeskuse koolitaja